Kell on 11 ja ruttan töökohtumisele. Jalgsi. Läbi pargi. Ilus ilm ju ja parkimiskohtadega on ka nii nagu ta on.
Esimese pingi on hõivanud paar teismelist. Neiu istub noormehel süles ja on ametis aktiivse musitamisega. Keeran viisakusest pea kõrvale. Las musitavad.
Kuid peagi pean pea teisele poole keerama, sest järgmise pingi peal teisel pool teed istub järgmine paar, kes vaatamata ilusale ilmale üleni musta nahka riietunud on. Ka nemad on üksteise embuses.
Ja järgmine pink on samuti hõivatud. Seekord on tegemist diskreetsema paariga. Enne kui pööran pea kõrvale märkan, et mehe käsi on pugenud naise seeliku alla. Khmmmmm.
Näen taamal pingi peal järjekordset paarikest, kes eriti kirglikult teineteise sülelust naudivad.
Aitab!
Keeran järsult kõrvale ning sammun kiiresti üle muru tänava poole. Seal ehk pole nii palju paarikesi…
Muidu ei tule tööle keskendumisest üldse midagi välja.
Aga mõne lõunapausi võiks küll ise ka pargis veeta
Foto:
Greatestdancer
Flickr.com
Kohtusin üle tüki aja vana sõbraga. Viimati nägin teda ta enda pulmas. Siis oli ta kõhna noormees, kes pulmade tõttu veidi pabinas oli… kuni paari esimese klaasini.
Elegantne härrasmees seisab värava taga. Õlgkübar peas, hele tolmumantel seljas, sall kaelas ja selle all tumesinine lips paistmas, tumedad viigipüksid jalas ning läikima löödud mustad kingad jalas. Käes hoiab ta jalutuskeppi. Kannatlikult ootab ta värava taga.
Piisab ühest ainsast vilest, mis sinu suunas lendu lastakse…
Millest saab aru, et rannahooaeg läheneb:
Tunnistan juba ette, et kavatsen endale vastu rääkida, sest
Pärastlõunane aeg. Pood. Kassajärjekord. Löögile pääseb kolmekümnendates naine, kel lindi peal vaid stritsel. “Jajaaaa, mingi tähistamine tööl,” mõtlen kaubavalikut vaadates.
Kevadine aeg. Õhus on armastust. Või kui just päris armastust ei ole, siis vähemalt armumist.
