Sattusin üle tüki aja vaatama lugupeetud arstihärra House’i algusaja seriaale. No ikka terve hooaeg korraga, mitte niimoodi jupikaupa tilgutades. Vaatasin ja mõtlesin, et tõsiselt lahe mees see arstihärra. Armu kasvõi ära. Selles on mul muidugi ühe blondi näol tugev konkurents.
Ja siis jäin pikemalt mõtlema, et kas ma ikka tõsiselt sellist meest tahaksin? Niimoodi oma koju. Päriseks. Igapäevaselt.
* Jätkuvalt mitme-päevane habe lõua peal (jajaaa, nii mõnigi mees on seetõttu hundipassi saanud).
* Suhtlemisoskus jätab soovida.
* Naistesse suhtumine … Kui seda saab üldse suhtumiseks nimetada?
* Oskamatus sõpru hoida ja neid aidata (sobilik vaid masohhistlikele sõpradele).
* Huumorisoon – aga vaid teiste kulul.
* Üleolev suhtumine praktiliselt kõigisse.
* Narko- ja alkoprobleemid.
* Töönarkomaania (huvitava juhtumi korral).
Aga kõigele vaatamata on tüübil seda miskit, mis võlub. Ja feromoone ei saa nagu süüdistada. Või on siis keegi salaja käinud mu telekat nendega kokku määrimas?
Muidugi alati on variant, et on tekkinud emalik kaastunne ja hoolitsemisvajadus arstihärra kui invaliidi suhtes.
Ah et mis on mu tänase sissekande mõte?
Vist see, et “Kõik mis hiilgab, pole kuld”. Või siis lihtsalt šokeeris see kui kerge on endale ligi lasta mehi, kes su eelistustele ja soovidele kohe üldsegi ei vasta.
Foto:
ATodea
www.altphotos.com