Varajane lõunatund pargis

Kell on 11 ja ruttan töökohtumisele. Jalgsi. Läbi pargi. Ilus ilm ju ja parkimiskohtadega on ka nii nagu ta on.

Esimese pingi on hõivanud paar teismelist. Neiu istub noormehel süles ja on ametis aktiivse musitamisega. Keeran viisakusest pea kõrvale. Las musitavad.

Kuid peagi pean pea teisele poole keerama, sest järgmise pingi peal teisel pool teed istub järgmine paar, kes vaatamata ilusale ilmale üleni musta nahka riietunud on. Ka nemad on üksteise embuses.

Ja järgmine pink on samuti hõivatud. Seekord on tegemist diskreetsema paariga. Enne kui pööran pea kõrvale märkan, et mehe käsi on pugenud naise seeliku alla. Khmmmmm.

Näen taamal pingi peal järjekordset paarikest, kes eriti kirglikult teineteise sülelust naudivad.

Aitab!

Keeran järsult kõrvale ning sammun kiiresti üle muru tänava poole. Seal ehk pole nii palju paarikesi…

Muidu ei tule tööle keskendumisest üldse midagi välja.

Aga mõne lõunapausi võiks küll ise ka pargis veeta

Foto:
Greatestdancer
Flickr.com

Mis erinevus on peigmehel ja mehel?

Kohtusin üle tüki aja vana sõbraga. Viimati nägin teda ta enda pulmas. Siis oli ta kõhna noormees, kes pulmade tõttu veidi pabinas oli… kuni paari esimese klaasini.

Nüüd siis nägin teda. Ja täiesti külmalt ja tundetult kõndisin tast mööda. “Punapea!” kuulsin tuttavat häält hüüdmas. Seisatusin ning üritasin hüüdjat leida. Aga keda ei olnud, oli mu vana sõber. Oli vaid ülimalt paks meesterahvas, kes aktiivselt kellelegi lehvitas.

“Tere Punapea!” kuulsin uuesti mind hüütavat ja vaatasin imestusega kuidas meesterahva suu sünkroonis selle hüüdega liikus. Suurest kehakaalust hoolimata liikus see mees käbedalt minu poole. Minuni jõudnud, haaras ta mu sülle ja kallistas tugevasti.

“Tähtajad… testament… armsamad…” käis mu peast läbi kui ma rasvavoltide vahele olin uppumas.

Kui sülelusest pääsesin jõllitasin kallistajat pikalt. Jahhhh. Tuleb tõtt tunnistada. Teatav sarnasus mu vana sõbraga oli.

Edasisel vestlusel häiris mind pidevalt see, et heli oli nagu õige, aga pilt ei kippunud kuidagi mu mälestustega kokku minema.

Sõbra saatus oli nagu enamikul mu tuttavatest meesterahvastest peale abiellumist. Neid lihtsalt toideti ülihästi. Ja kui iga päeav tehakse rasvaseid praade ning veel rasvasemaid kooke eks siis ka kilod tasapisi lisandu. Hüvasti seiklusi täis ekstreemreisid, hüvasti pikad rattamatkad. Teretulemast diivan ja hoolitsev naisuke.

See kohtumine tõi mind kiiresti maa peale tagasi. Peab ruttu muutma kodust menüüd. Tõsi ta on, et armastus käib kõhu kaudu. Kui aga selle tõttu tuleb hakata koju tugevamat mööblit ning suuremat voodit muretsema… Kas ikka tasub? Tervisest rääkimata.

***

Mis erinevus on peigmehel ja mehel? Umbes 30 naela*. Cindy Gardner

Foto:
lepetitprince7531
Flickr.com

* 30 naela = 13.6 kg

Pingviinide paraad

Mul oli au viibida pingviinide paraadil. Ei, kuhugi kõrgele vastuvõtule mind ei kutsutud ja külmal mandril ka ei viibinud. Juhtus see täiesti tänava peal.

Üheksa pigviini liiguvad mu ees. Sellise veidra, äärmiselt pingviiniliku käimisstiiliga. No nagu pingviinid ikka.

Soovite täpsemat kirjeldust?

Siin see on:
* 1.80-1.90 (pingviinide pikkusest jutt);
* seljas mustad nahktagid, selle all mustad pusad;
* jalas mustad teksad.

Täpsustus:
Jalas mustad ÜLIkitsad teksad, mille hargivahe on lükatud põlvede kohale. Tagumiku ümber on kas BOSSi või Calvin Kleini bokserid. Erinevat värvi. Vähemalt on vaheldusrikas vaadata

Just sai harjutud ülisuurte pükstega, kus hargivahe põlvede kohal oli. Mis siis, et kandjad ühe käega pidid pükse üleval hoidma – vähemalt said nad liikuda.

Aga see uus mood on tõesti veidramast veidram.

Mnjahhhh. Kes teab. Ilmselt on ka naisi, kellele sellised (noor)mehed meeldivad. Maitseid on ju igasuguseid.

Foto:
brandon photo nyc
Flickr.com

Kevadine promeneerimine

Elegantne härrasmees seisab värava taga. Õlgkübar peas, hele tolmumantel seljas, sall kaelas ja selle all tumesinine lips paistmas, tumedad viigipüksid jalas ning läikima löödud mustad kingad jalas. Käes hoiab ta jalutuskeppi. Kannatlikult ootab ta värava taga.

Ja siis avaneb uks ning välja astub tõeline daam. Juuksed soengusse sätitud, õrn kübar peas, seljas naiselik jakk, mille rinnas uhke kividega pross, kaelas siidisall, napilt põlvi katmas tume seelik ning jalas heledad kõrge kontsaga kingad. Käes väike kotike, mis täpselt sama värvi kui kingadki. Kindlal sammul suundub daam värava poole.

Kiiresti avatakse daamile värav ja ulatatakse käsi. Kui daam on turvaliselt värava vahelt tänavale aidatud suletakse värav. Härrasmees võtab daami oma käevangu ning alustatakse promeneerimist.

Just nagu ennesõja-aegses filmis.

Seda valkjashallide juustega vanapaari vaadates meenub üks tsiklitibi, kes lubas samamoodi kõrges vanuses promeneerima hakata. Ega minulgi sellise promeneerimise vastu midagi oleks.

Foto:
Filipoiu Marius
2photo.ru

Õhtused muinasjutud

Käsil on kolmas kohtamine. Meeldiv koht, mõnus õhkkond, maitsvad toidud… Alus meeldivale jätkule on täiesti olemas.

Jutt läheb perekonna, esivanemate ning muude sugulaste peale.

“Kustkandist Hiiumaalt Sa täpsemalt pärit oled? Mul on ka selle saare peal sugulasi.”

“Mis Hiiumaalt? Ma pole oma elu jooksul sinna sattunudki.”

“Aga eelmisel korral Sa ju rääkisid, et oled seal sündinud ning elasid seal kuni kooli minekuni. Ja et käisid oma isaga paadiga merel kalu püüdmas.”

“Mina sellist juttu küll rääkinud pole. Kust Sa seda võtad?”

“No olgu. Aga kas Su õe töid ka kuskil näitusel väljas on olnud? Hea meelega vaataks tema maale.”

“Mis õe? Mul pole ühtegi õde! Mul on kaks venda.”

“Kaks venda?!? Minu arust rääkisid Sa oma kunstnikust õest. Või on Sul mõni teine kunstnikust sugulane?”

“Sa ajad mind kellegi teisega sassi. Sul on ilmselt nii paljude meestega kohtumisi olnud, et ei tea enam kellega kohtamas käid.”

Kahtlane tunne jäi, et tüüp oli oma räägitud muinasjutud juba ära unustanud või siis segamini ajanud kellele mida ta rääkinud on. Ei ole mul ju varemalt sellist dementsuse hoogu olnud.

Kas on ikka mõistlik jätkata suhtlust inimesega, kelle sõnu sa uskuda ei saa ja kelle muinasjutud muutuvad ajas?

Foto:
Greatestdancer
Flickr.com

Hea tuju saladus

Piisab ühest ainsast vilest, mis sinu suunas lendu lastakse…
…et tusatuju kaoks ja pilvisesse õhtusse tuleks päike.

Kurb ainult, et ehitusbuum on möödas

Sest ehitajaid näeb kahtlaselt vähe. Ja kui on vähem ehitajaid, siis on ka vähem lendu lastud vilesid.

Foto:
Alin Ciortea
www.altphotos.com

Rannahooaeg läheneb

Millest saab aru, et rannahooaeg läheneb:

* Mees utsitab sind jõusaali.
* Sind tiritakse jalgrattaga sõitma ja pikkadele jalutuskäikudele.
* Parimad palad (kandikult, kausist, sinu taldrikult) rändavad kellegi teise kõhtu (”Muidu lähed veel paksuks”).
* Linna peale minnes takseeritakse pikalt sinu ahtrit. Näoilme ütleb kõik.
* Hommikused kaalumised muudetakse igahommikuseks tüütuks rutiiniks.

Sarnane saatus on tabanud teisigi.

Foto:
Tom Pino
photokonkurs.com

Laiendatud perekond

Tunnistan juba ette, et kavatsen endale vastu rääkida, sest siin ja siin rääkisin ma hoopis teist juttu. Aga naistel on vist siiski lubatud meelt muuta (vähemalt siis kui see vajalikuks osutub).

***

Ühel ilusal kuid veidi veel külmal kevadpäeval võttis ühendust üks ex. Ilma keerutamata rääkis ta MASU negatiivsest mõjust ärile. Ja ka sellest, et see on edasi kandunud ta eraellu. No et pole nagu ammu saanud või nii. Ja et ressursse pole piisavalt teenuse pidevaks sisse ostmiseks.

Kui ma nuputasin, et mis ma selle teadmisega nüüd peale hakkan, prahvatas ta välja, et ma olevat päris talutav olnud ja et ma pean teda häda korral aitama.

See, kas mina sellega nõus olen… No keda see üldse huvitab? Pealegi, ma armastavat teda ju ilmselget siiani, seega ei tohiks mingeid takistusi minu poolt olla.

Vastupidises mul teda veenda ei õnnestunudki.

Laiendatud perekonna loomine jäi siiski ära. Õnneks.

Võib-olla mõni teine kord ja mõne teise mehega…

Vanatüdruku poeskäik

Pärastlõunane aeg. Pood. Kassajärjekord. Löögile pääseb kolmekümnendates naine, kel lindi peal vaid stritsel. “Jajaaaa, mingi tähistamine tööl,” mõtlen kaubavalikut vaadates.

Tema taga seisab umbes samavanune naine väikese lapsega. Käru on pungil kõikvõimalikku kaupa – juurviljad, piimad, jogurtid, pudrud, puuviljad, saiad, leivad. Ühesõnaga, kogu poe valik on mahutatud ühte kärusse.

“Emme, miks sellel tädil ainult üks stritsel on?”

“Ta on üksik inimene. Ta ei pea tervele perele toitu ostma ja tervislikku toitu kõigile tegma.”

“Kas nii nagu tädi Anne?”

“Jah. Täpselt nii. Tema on ka vanatüdruk ja tal on külmkapp alati tühi.”

Stritsli ostja on selle vestluse peale hämmastavalt rahulik. Ükski näolihas ei liigu. Kas ta ei jaga eesti keelt, on viletsa kõrvakuulmisega või juba harjunud selliste kommentaaridega.

Hea meelega oleks midagi vahele öelnud, kuid oma suhkru ja kohvikoorega liigitun ma ilmselgelt pereema standardite järgi vanatüdrukuks. Nii ma siis seisangi mokk maas ja üritan võimalikult tähelepandamatuks jääda.

Aga seda, et naisi on võimalik liigitatada vaid nende pere suuruse järgi (pereinimesed ja vanatüdrukud), ei suuda ma ikka veel uskuda.

Foto:
Alin Ciortea
www.altphotos.com

Kuhu kadus flirt?

Kevadine aeg. Õhus on armastust. Või kui just päris armastust ei ole, siis vähemalt armumist.

Selle kevadise õhus oleva armastusega kaasneb tavaliselt ka suurem flirtimise laine. Kas on üldse võimalik jätta flirtimata kui näed vestluspartneril silma säramas, kui näed millise igatsusega ta päikeselist lumest-sulanud-kuid-veel-mitte-päris-rohelist loodust silmitseb, kui kuuled kuidas ta sügavalt seda kevadist õhku sisse hingab? Hingab ja siis õhkab…

Ja seda enam oled sa kui puuga pähe saanud kui inimene, kellega sa aasta läbi oled täiesti süütult flirtinud ja täpselt sama süütult ka jätkaksid, sind ootamatult kui külm kala kohtleb. Naeratus, mille oled õhku paisanud vaibub kuivas vestluses. Sellist ise tagasi ei saa. No olgu, võib ju ka tunduvalt väiksem naeratus olla… Aga ei. Tundub, et midagi on juhtunud. Tavapärased vaimukused jäävad reaktsioonita, välja öeldud naljade peale isegi ei muiata, kui uurid elu-olu kohta, siis torgatakse: “Kui sa sama palju energiat ja aega töötegemisele kulutaksid…”

Mnjaaaa. Mõnusast kolleegist on saanud kuivik. Kurb aga tõsi.

Kas tõesti sunnib säästuaeg meid olema kokkuhoidlik ka naeratustega või naljadega või üldse sõbralike sõnadega?

Ei mäleta nagu, et produktiivsuse jutlustajad oleksid öelnud, et sõbralik õhkkond annab viletsama töötulemuse. Või et hea huumor tekitab soovi tööl laiselda. Või et kerge flirt viib majanduse alla. Khmmmmm. Ei taha nagu kuidagi uskuda, et viletsad majandustulemused flirdi taga kinni oleksid. Praegu tundub pigem, et flirt on viletsate majandustulemuste taga kinni.

Niiet liigutage end, inimesed! Tehke olukord paremaks ja tooge flirt jälle maailma tagasi!

Foto:
piotrkempa
www.altphotos.com