Stressi vähendamine seksiga

Seksi heast mõjust olen ma rääkinud siin, siin ja siin. Seksi nautijatele järjekordne rõõmu-uudis: selleks, et vähendada stressi (näiteks eeloleva kõnepidamise puhul), tasub enne stressiolukorda minna nurga taha seksima.

Ma ei aja udujuttu. Kohe absoluutselt mitte!

Paisley Ülikooli (UK) psühholoog Stuart Brody võrdles erinevate seksuaaltegevuste mõju vererõhule enne tõsist stressiolukorda. Kahe nädala jooksul pidasid 24 naist ja 22 meest nn seksipäevikut ehk kui tihti nad seksisid (olid vahekorras, masturbeerisid, tegid teisele suuseksi või aitasid käega kaasa). Peale seda pidid nad tegema stressi testi, mis hõlmas endas avalikkuse ees rääkimist ja peast arvutamist.

Need vabatahtlikud, kes olid olnud vahekorras ega proovinud teisi seksivorme, olid tunduvalt vähem stressis ja nende vererõhk normaliseerus kiiremini. Kõige suurem stressitase oli nendel, kes hoidusid igasugusest seksist. Vahepeale jäid need, kes masturbeerisid, tegid suuseksi või veidi käsitööd.

Kuna testimine kestis rohkem kui nädala, siis ei saa rääkida vaid organismist tingitud lühiajalisest kergendusest. Pigem on tegemist oksütotsiiniga, mis mõjub partneritele rahustavalt.

Peab siis järgmisel korral enne esinemist mõne mehe rajalt maha võtma ja pikema seksmaratoni tegema. Et kas mõjub ikka nii nagu peab?

Allikas:
NewScientist

Foto:
Scott Mueller

Published in:  on jaanuar 30, 2008 at 10:33 e.l. Kommentaarid (2)

Piirideta maailm

Miniseelikus fantastilise figuuriga (on puusa ja veelgi rohkem on büsti) lokkis blondide juustega noor neiu vaatab nõutu näoga oma auto lössis rehvi. Ümberringi on vaid mets ja tundub, et sel kõrvalisel teel ei sõida küll keegi.

Aga siis sõidab mööda auto… peatub… tagurdab. Ning pikk musklis tumedapäine noormees tõttab neiule appi. Kui töö on tehtud astub ta neiule ligi, tõmbab ta enda vastu, suudleb kirglikult… ja siis läheb asjaks… auto kapoti peal.

Niimoodi algavad teatud sorti filmid, mille vaatamine lastel keeltud on.

Reaalsuses selliseid asju eriti tihti just ei juhtu. Ja ei mõtle seda, et reaalsuses abistavat kätt ei pakuta või kui pakutakse, siis vaevalt küll nii kobeda musklis noormehe poolt. Ei mõtle ka seda, et reaalsuses pole kõik neiud nii pikkade jalgade ja nii suure rinnapartiiga.

Mõtlen pigem seda, et ühiskond on meie ümber nii korralikud piirid ehitanud – milline peab olema me välimus, kuidas peame end üleval pidama, kuidas suhtlema teiste inimestega ja eriti veel kuidas suhtlema vastassoo esindajatega.

Tüdrukutel algab see sobivasse kesta vormimine varakult. Pisike tüdruk ei oska käiagi veel korralikult kui ta topitakse roosasse kleiti ja pähe pannakse roosa sleif. Ja kui see vormirõivas ära määritakse, siis on peapesu kindel. Mida aeg edasi, seda hullemaks asi läheb: “Ära jookse ringi, korralikud tüdrukud istuvad paigal!”, “Tüdrukud räägivad siis kui nendelt küsitakse, muidu peavad nad kuss olema!”, “Vaata kuidas sa istud!”, “Vaata kuidas sa astud!”

Mingil hetkel ei tohi enam poistega mängida, sest nad on nii vägivaldsed ja ulakad. Võõraste inimestega ei tohi juba ammu rääkida.

Ja siis istub noor neiu nurgas oma roosa kleidikesega ja sleifiga juustes. Istub seal üksi, sirge seljaga, sest nii on kombeks. Võõrastega too neiu ei räägi, sest nii kaua kui ta mäletab on tal keelatud seda teha. Noormehi ta kardab, sest nood ju peaaegu et kurjategijad on.

Veab kui perekonnatuttavate hulgas sobivas vanuses sobiv noormees leidub. Vastasel korral on ühiskonna poolt ehitatud piiride murdmine vägagi valuline protsess. Puudub ka garantii, et see õnnestuks.

Mõtlen aeg-ajalt, et kui palju on mu enda käitumises vanemate, õpetajate ja teiste minu jaoks kunagi nii oluliste inimeste poolt selgeks õpetatud käitumisjooni. Kui palju ma üldse teen nii nagu ise tahan hoolimata teiste arvamusest või ette kirjutatud ühiskonna normidest? Või muutun ma tõeliselt vabaks alles siis kui teised ei näe?

Milline üldse oleks maailm ja inimsuhted kui kõikidel õnnestuks murda need hoolikalt meie ümber ehitatud piirid? Kas me oleksime siis üldse õnnelikud?

Foto:
Dan Oprea
photokonkurs.com

Published in:  on jaanuar 28, 2008 at 2:33 p.l. Kommentaarid (9)

Pigem šokolaad kui suudlus

See tunne kui suudled kirglikult oma meest on võimas. See erutus, see kirg, see ühtekuulumise tunne… Kas saab sellest üldse midagi võimsamat olla?

Saab küll :)

Nii vähemalt väidab Inglismaa psühholoog dr. David Lewis. Nimelt uuris ta 12 20-ndates aastates oleva vabatahtliku ajulaineid ning pulssi kui need alguses sõid tükikese šokolaadi ja hiljem suudlesid oma partnereid.

Uurijad olid tõsiselt üllatunud nähes, et šokolaadi sulamise hetkel vabatahtlike suus oli nende aju tunduvalt rohkem stimuleeritud olekus ning nende pulss tunduvalt kõrgem kui oma partnerit suudeldes.

Tõestatud on juba, et šokolaad on parem kui seks. Nüüd siis on tõestatud, et šokolaad on parem kui suudlus. Tuleb vaid uurida kuidas šokolaadiga järglasi muretseda ja kuidas teda veenda prügiämbrit välja viima…

Allikas:
taste.com.au

Foto:
Barney Edwards
www.lensmodern.com

Published in:  on jaanuar 25, 2008 at 7:24 e.l. Kommentaarid (6)

Esimene suudlus võib olla ka selline …

See nädal tundub olevat mu blogimise teemaks “suudlused”. Eks siis jätkame püüdlikult teemas püsimisega ja suudlustest blogimisega :)

Kui on aeg esimeseks suudluseks, siis jooksevad peast läbi lugematud küsimused:

* Kas on suudluseks õige aeg?

* Kas keegi vaatab pealt?

* Kas su partner on üldse huvitatud suudlusest?

* Kas su hingeõhk on värske?

Ja lõpuks see kõige olulisem küsimus:

* Kas kasutada keelt või mitte?

… ja siis sa lihtsalt nõjatud ettepoole ning lased käia :)

Published in:  on jaanuar 24, 2008 at 8:22 e.l. Kommentaarid (2)

Esimene suudlus

Pole vist ühtegi inimest siin maamuna pääl, kes ei mäletaks oma esimest suudlust. Kas heldimusega või mitte, see on juba iseasi.

Võib öelda, et ma alustasin sellega vara – ikka kohe päris põngerjana.

Meil oli perekonnatuttavad, kelle juures me alatasa külas käisime või siis kes meid pidevalt külastasid. Perepoeg oli minuga sama vana (no see 1 kuu siia-sinna). Ja võib tõsimeeli väita, et käima hakkasime (küll koos emadest saatjatega ja kärus) juba mu teisest elunädalast.

Vanust oli mul kuskil 3-4 kanti. Enda arust olin ma maailma andekaim ja ilusaim tüdruk ning eks siis sealt tuli ka julgus. Igatahes läksin peale pikka “käimist” poisi juurde ja teatasin, et kui ma suureks kasvan, siis meie kaks abiellume. Sõnade kinnituseks astusin ligi ja tegin musi.

Sellist reaktsiooni nagu mu suudlusele järgnes ma muidugi ei oodanud. Poisiklutt oleks nagu ämbliku kogemata alla neelanud – nägu läks krimpsu ning tükk aega nühiti suud käeseljaga otsekui lootes, et ebameeldiv mälestus sellega kaoks. Üsnagi deklaratiivselt teatas ta: “Ei kunagi!”, keeras mulle selja ja kadus jättes mind mõistmatul ilmel talle järele vaatama.

Nagu arvatagi võib hoidusin ma peale seda kohe tükiks ajaks igasugusest poiste musitamisest.

Ette rutates võin öelda, et sellest kunagisest poisiklutist nägusaks ja edukaks kasvanud noormes mõtles lõpuks ringi ja tegi ettepaneku teatud pagaritooted ühte säilitusruumi kokku panna. Aga ega naised ei unusta ju kunagi midagi (vähemalt kui on tegu räige solvamisega) ja nii oligi noormees sunnitud hapu näoga taanduma.

Et vot selline lugu mu esimesest suudlusest. Lugu ise sai kirja pandud J.P. palvel. Tean küll, et teine pool esitatud soovist on veel täitmata, aga küll ma sellegi poole mingil hetkel täidan.

Foto:
besia
Flickr.com

Published in:  on jaanuar 23, 2008 at 9:54 e.l. Kommentaarid (4)

Suudlusest sõltub kõik

Suudluse tüüpe on erinevaid – kes armastab suudelda kramplikult kokku surutud huultega, kes kasutab keelt nagu koer ja keda suudeldes tundub nagu suudleks konna, aga ilma mingisuguse lootuseta, et konnast võiks prints tekkida.

Professor Gordon Gallup (State University of New York at Albany) leidis, et mehed ja naised suhtuvad uue suhte esimesse suudlusesse erinevalt. Mida tegelikult ju võiski arvata :)

Kui mehed võtavad suudlust kui ühte võimalikku vahendit lõppeesmärgini jõudmiseks, siis naiste jaoks on esimene suudlus oluline sobiva partneri leidmiseks.

Professor Gallup küsitles rohkem kui 1000 üliõpilast nende suhtumise kohta suudlusesse. Kui naiste puhul ei tulnud kõnegi alla võimalus, et seksitaks ilma eelneva suudluseta, siis mehed oleksid hea meelega jätnud suudlemise vahele ja selle asemel alustanud kohe seksimisega. Meeste jaoks on suudlus vaid vahendiks seksini jõudmisel. Samuti kasutavad mehed suudlust lepituse otsimisel. Naiste jaoks on suudlus peamiselt potentsiaalsete kaaslaste (loe: tulevaste abikaasade) hindamiseks.

Mida ikka teha mehega, kes küll nägus ja edukas, aga kes pole võimeline normaalselt suudlema? Kuskil oli kirjutatud, et hääbuva suhte esimeseks tunnuseks on suudluste kadumine. Mis saab aga suhtest siis, kui ei olegi tahtmist suudelda, sest see nii vilets on?

Allikas:
ABC News

Foto:
Mimi Nikolova
photokonkurs.com

Published in:  on jaanuar 21, 2008 at 8:46 e.l. Kommentaarid (10)

Eksootika ehk koduste šokeerimine

Tänaseks on juba suhteliselt igapäevane kui vastu jalutab paarike, kellest üks heleda nahaga ja teine märgatavalt tumedamaga (ei räägi siinkohal hästi päevitunud inimestest). Kui kunagi tuli rahulduda meie emakest kodumaad külastavate eksootiliste mehepoegadega, siis tänapäeval pole mingi probleem komandeeringus või puhkusereisil neid endale napsata.

Kuigi endale napsamisest ei saa juttugi olla arvestades nende meeste enda aktiivsust heledanahaliste (ja heledapäiste) naiste puhul. Nii et kumb siis kumba napsab?

Aga need (puhkuse)romaanid ei pruugi alati sellisteks jääda. On seal siis tekkinud sügav armastus, mängib rolli eksootika või on sellel lühikesel romaanil olnud teatavad käega katsutavad tulemused järeltuleva põlve näol. Ja siis saabubki tütarlaps või naine kord vanematekoju käekõrval meesterahvas, kellest kodused unistada ei osanudki. Või kui, siis ainult oma jubedaimates painajalikes unenägudes.

Ja edasi sõltub… et kas koos võõramaise mehega visatakse kodunt välja ka tütar… või siis mitte.

See on hämmastav kuivõrd rassistlikult meelestatuks võivad vanemad muutuda kui tegemist on nende tütre ning kellegi eksootilise ja tumedanahalisega, kes nende tütre “ära röövinud” on.

Ja vaesed Eestimaised naised peavad siis valima – kas vanemad, kes neid on kasvatanud või nende elu armastus.

Elu on raske…

Foto:
Robert Laliberté
manstouch.com

Published in:  on jaanuar 19, 2008 at 11:02 e.l. Kommentaarid (4)

Kõik, mis liigub…

On olemas teatud meeste alaliik. Nimelt selline, mis hõlmab mehi, kes panevad kõike, mis liigub.

Ja hämmastav küll. Selliste meeste puhul avastan end mingil hetkel flirtimas. Täiega. Kusjuures pole tõesti vahet kas mees on 20 või siis 80.

Ei oskagi öelda mis neis “tavalistest” meestest nii palju teistmoodi on. On see keeemia või mingi eriline energia, mida nad suudavad tekitada? Igatahes nad mõjuvad. Vähemalt mulle.

Ja siis see 80-ne aastane lubab teha mu elu parimat massaazi. Ja seda lubades on tal selline kaval säde silmis, mis annab märku, et kui see temast sõltuks, siis see vaid massaaziks ei jääks.

Ja mina tunnen end meelitatuna. Et mind on tähele pandud. Et keegi mind tahab. See, et tegemist 80-sega, jõuab kohale alles tükk aega hiljem.

Ei teagi kas olla õnnelik või kurb – sellepärast, et selliseid mehi suhteliselt vähe leidub. Kurb seetõttu, et neid harva mulle ette on sattunud. Õnnelik sellepärast, et kui nad lõpuks ette satuvad, siis jääb see ka tükiks ajaks meelde. Kui see nii tavapärane oleks, siis ilmselt harjuks ära. Seda aga ei tahaks kohe kuidagi sündida lasta.

Foto:
Martin Zurmuehle
photokonkurs.com

Published in:  on jaanuar 16, 2008 at 9:34 e.l. Kommentaarid (2)

Abistav käsi ehk kuidas defineerida sõprust

“Tere.”

“Tere.”

“Kas me võiksime olla sõbrad?”

“Khmmmm. No ok, miks ka mitte.”

“Tore. Kas me seksime ka?”

“Mismoodi seksime?! Me oleme ju sõbrad ja sõbrad ei seksi.”

“Sõbrad ikka seksivad. Kui vajadus on, siis ju aidatakse üksteist.”

“Ei-ei. Seda ei kutsuta siis sõpruseks. See ju siis hoopis seks-suhe.”

“Arvad?”

“No ikka jah.”

“Aga suudled mind ju ikka?”

“Suudlen?! Kuidas ma suudlen kui me sõbrad oleme. Sõbrad teevad põsemusi ja kallistavad.”

“Ei. Suudlusest ma ikka räägin. Miks sõbrad ei võiks suudelda?”

“Sest siis poleks see ju enam päris sõprus, või kuidas?”

“No aga kui mul probleem on, kas sa aitad?”

“Ikka aitan. Sõbrad aitavad alati kui probleem on. Aga mis probleem sul siis on?”

“Mul on kõva ja tahan, et sa aitaksid.”

“Mismoodi aitaksin?!?!”

“Einohhh…” (ja teeb käega teatava pumpamisliigutuse)

“Sõbrad selliste probleemide korral oma abistavat kätt ei ulata. Siis tuleb kas ise hakkama saada või kelleltki teiselt abi paluda.”

“Tead!”

“Mida?”

“Meil on täiesti erinev arusaam sõprusest.”

“Tundub jah.”

Ja läinud ta ongi… See mu uus sõber…

Mitte et just eriti kahju oleks, aga ikkagi…

Foto:
Roman Suprun
photokonkurs.com

Published in:  on jaanuar 12, 2008 at 9:10 e.l. Kommentaarid (6)

Otsitakse keele kõrva ajajat

Ammu on räägitud, et mehed armastavad silmadega, naised kõrvadega. Kui ikka mees naisele kõrva sosistab, et ta naist armastab meeletult, et lausa ta ilust pimedaks on jäänud… Kellele see siis ei meeldiks?

Kui aga tõotatakse suurt armastust peale mõnekümneminutilist tutvust ja ollakse tõsiselt tigedad kui sa nende juttu tõsiselt ei võta? Kui aga lubatakse koheselt oma girlfriend maha jätta ja sinuga posu lapsi teha? Kui öeldakse, et sina oled ja jääd nende ainukeseks armastuseks?

Khmmm. Vist nagu liiga hoogne keele kõrva ajamine. Või olen lihtsalt mina kibestunud realist ning ei usu enam õigesse armastusse? Ei tahaks seda küll uskuda.

Võib-olla pole lihtsalt harjunud keele kõrva ajamisega? Viimasel juhul annaks ju asja parandada :) Kõik vabatahtlikud andke end üles! Vajan hädasti praktikat keele kõrva ajamise vastuvõtmise suhtes.

Foto: Olga Kholmova
photokonkurs.com

Published in:  on jaanuar 9, 2008 at 8:52 e.l. Kommentaarid (2)