Sobiva partneri leidmine pole kerge

Kes meist ei sooviks leida endale seda ainukest ja õiget, kellega oma elupäevade lõpuni aega koos veeta. Et temaga voodit jagada, oma eluraskusi vähendada ja õnnehetkeid duubeldada, vabu päevi koos veeta, lapsi ja miks ka mitte lapselapsi kasvatada, ning kõike seda muud, mis käib koos elamise ja koos olemise juurde.

Selle õige leidmine pole aga nii kerge kui arvata võiks. Kui päris aus olla, siis on see lausa ülikeeruline.

Ühelt poolt vaatame me potentsiaalse partneri välimust – pikk, lihaseline, pruunide silmadega, tumedate juustega, vallatute põselohukestega (aga võib-olla hoopis lühemat sorti heledapäine sinisilm ).

Teiselt poolt tuleb mängu „keemia“ ehk peamine koesobivuskompleks (MHC), millest olen korra juba kirjutanud. Lühidalt öeldes: kui paaril on see geenide piirkond erinev, siis on nende lapsed oma parema immuunsuse tõttu tervemad. Ja eneselegi teadmata üritame me lõhna järgi leida omale partneriks inimest, kelle MHC oleks meie omast erinev.

Me peaksime juhinduma partneri leidmisel oma instinktidest. Probleem on aga, et need võivad meile valetada. Nii eelistavad rasedusvastaseid vahendeid (pille) tarbivad naised hoopis mehi, kes ei ole nende jaoks geneetiliselt kõige sobivamad.

Samuti sõltub partneri valik naiste menstruatsoonitsüklist. Kui on võimalus valida, siis mehed valivad neid naisi, kes on hetkel viljakamad. Kui naistest rääkida, siis viljakal perioodil eelistavad nad mehelikke mehi ja teistel perioodidel vähem seksikaid ning pigem stabiilseid mehi.

Seksuaalse külgetõmbega on nagu ta on. Täna teda pole, aga homme võivad asjad hoopis teisiti olla…

Allikas:
New Scientist

Foto:
Efrén Díaz
Flickr.com

Põrgulik ootus

Otsin midagi tegemist. Tegelen ühe asjaga… Tegelen teise asjaga… No lihtsalt ei suuda enam! Lõpuks võtan ette 4 aastat tagasi kolimisest jäänud kastid. Kastid, mida ma nende pakkimisest ja kolimisest alates pole näppinud. Pole enam õrna aimugi, mida need sisaldavad. Igatahes saab need nüüd ette võetud.

Sest parem juba koristada kui et nagu töllakas passida telefoni ja oodata selle helisemist. Nõme ju iga natukese aja tagant kontrollida, kas mobla ikka töötab ja ega see ometi kogemata hääletu peale pole läinud.. Ise?!? Aga nojahhh…

Oehhhh. Miks ta pole küll helistanud? Ta lubas ju!

Millegipärast kujutan palju parema meelega ette, et ta on auto alla jäänud ning lamab haiglavoodis mõlemad käed ja jalad kipsis suutmata sellises seisukorras mulle helistada kui et ta ei taha seda teha. Kergem on ette kujutada, et ta õhtul mõne päti küüsi sattus ja too ta telefoni minu numbriga pätsas kui et ta minuga rohkem suhelda ei taha.

Julm niimoodi oodata… ja oodata… ja oodata…

Mitte et see oleks suur armastus minu poolt ja ta ei paku seda vastu… Aga ta ju lubas. Kuidas see oligi – “meest sõnast ja härga sarvest”? Hakkab ju ego pihta ka veidike. Et kuidas ma siis nii vilets/kole/hirmutav olin, et ei taheta või julgeta enam helistada… Parem ikka uskuda mõnda suurt õnnetust või olukorda, mistõttu ta mulle heistada ei saa. Tal lihtsalt pole see võimalik… hetkel. Eks ju?

Foto:
Stan Schutze
pbase.com

Pimekohting

Istun baaris. Jook on nina ees. Kõhus on liblikad. Kuigi enesetunde järgi võiks arvata, et seal viibivad prussakad või mõned muud eriti aktiivselt liikuvad putukad. Õrna aimugi pole milline on see meesterahvas, keda peatselt näen.

Olen vastavalt eelnevale kokkuleppele riietunud üleni musta. Nüüd ringi vaadates näen, et värvi valikul olen tõsiselt alt läinud. Kas must on jälle moevärv või üritavad naised musta riietunult end väiksemaks/peenemaks/jms teha? Oleks pidanud ikka välja pakkuma erkoranzi või neoonrohelise. Mis siis, et sellist värvi rõivaid mul kodus ei ole. Arvan, et naabruses asuvast kaltsukast või siis karnevalipoest oleks vajalikku värvi rõivatükid ikka leidnud.

Nüüd istun ja pabistan. Lisaks sellele, et võõra mehega kohtun, ka seetõttu, et ta mind üles ei pruugi leida. Ei oska ju õigel hetkel püsti karata ning hoogsalt ja hullumeelselt lehvitama hakata – satub teine veel muidu valesse lauda. Teksad ja dzemper, mida tema kandma pidi, pole selles seltskonnas samuti kuigi silmapaistev riietus. Kui ta näiteks sabakuube kannaks, siis poleks sellega probleeme, et ma teda ära ei tunne. Või kui ta sisse astuks roos hambus… See muidugi ka päris efektne oleks. Ja kui ta siis minu ees põlvitades selle mulle üle annaks. Õõõõõõõõõõõ… Kuidagi väga läägeks läks ja hakkas meenutama neid massiliselt vorbitavaid armastusromaane. Seega roos jääb kindlalt ära.

Aga jahhhh… Selle riietusasjaga sai veidi ämbrisse astutud.

Hea asi on see, et mul on vähemalt olemas tema telefoni number. Seega päris kaduma ta minna ei saa. Kuidas küll inimesed enne mobiiltelefonide aega pimekohtingul käisid?

See on hämmastav kui pingeline ja piinav ja närvesööv võib ootamine olla. Tuleb-ei tule-tuleb-ei tule… Kui date juba kohal, siis pinge kuidagimoodi taandub ning kaob. Aga sinnamaani on täielik põrgu.

Igatahes järgmisel korral enam nii vara kohale ei saabu. See närvipinge lihtsalt ei tasu ära. Lisaks oli kuskil kirjas (kus see küll olla võis?), et väike hilinemine on moekas ning paneb mehe kergendatult ohkama kui ta date lõpuks kohale saabub

Foto:
WJL photos
flickr.com

Kuidas leida naist

Naistele pakutakse alati kõikvõimalikke soovitusi kuidas meest leida. Nii soovitatakse neil liituda ralliklubiga või mõne tehnikaklubiga. Põhimõte on minna sinna, kus mehi hulgim. Mõne ju ikka õnnestub ära rääkida…

Nüüd aga soovis üks õnnetuke (no võibolla ei ole ka) teada kuidas naist leida (vähemalt sellise otsinguga ta blogi üles leidis). Ega ma kade ole. Aitan meeleldi

1. Liitu mõne naiste käsitööklubiga. Tundub, et käsitöö on kõikvõimalikes rahvaülikoolides ja muidu klubides üsna popp. Kui saad endale käsitööd tegeva naise, siis suure tõenäosusega on te ühine kodu ilus ja moekas, kuna ta oskab ise kõikvõimalikke sisustusasju teha. Sama kehtib ka kogu pere rõivastuse kohta.

2. Mine tantsukursustele. Teada on fakt, et kursustel on alati meestest (eriti veel vabadest ja vallalistest) puudus. Kui sa kursuselt isegi naist ei saa, siis ei voola see oskus mitte mööda külgi maha. Kuskilt jäi silma lause, et mees, kes tantsida oskab ei jää ka vooditangos (või oli see voodimambos?) hätta.

3. Mine laulukoori. Segakooride koosseisu vaadates on naisi seal alati võimsalt rohkem kui mehi. Lisaks iganädalastele kooriharjutustele tehakse laululaagreid ning reise. Kus oleks veel parem võimalus naisega lähemalt tutvuda?

4. Mine fotokursusele. Üha rohkem naisi on avastanud või avastamas fotograafia. Ja kui mõnele meeldivale vallalisele naisele teha ettepanek üksteist pildistada, siis fotosessiooni käigus võib nii mõndagi juhtuda.

5. Mine kokanduskursusele. Kokanduskursusele lähevad need, kes soovivad (positiivselt) üllatada oma sõpru ja perekonda. Sellise pottide ja pannidega hästi toime tuleva naisega pole ohtu nälga jääda.

6. Mine …marketi toiduosakonda. Naiste ostukorvidesse piiludes saad aru kas toitu ostetakse vaid endale või suurele perele. Kui sobiv naine leitud võib alati küsida abi menüü koostamisel või teatud toiduainete suhtes. Häid vihjeid leiad tiiauspaikka blogist.

Hetkel jooksis juhe kinni. Aga see ei tähenda, et selliseid kohti rohkem ei ole

Foto:
Laurie Jeffery

Igaühele oma blogi!

Täna tegin risti vastu oma põhimõtetele ja kustutasin ühe kommentaari.

Kui ma blogile kommentaariumi avasin, siis otsustasin, et kõigil on õigus oma arvamust esitada. Ka nendel, kellele mina peale ei lähe või kellele mu blogi sisu vastu hakkab. Inimestel on oma arvamus ja ma leidsin, et õiglane on lasta kõigil seda välja öelda.

Et aga ropendamiseks läheb, seda ma ei uskunud kohe kuidagi. Naiivne, kas pole?

Ja seetõttu ma soovitangi – kui Sina, ropendaja, soovid oma arvamust sedasi avaldada, siis ole pai ja tee endale oma blogi. Seal enda blogis võid ropendada niiiiiii palju kui süda lustib.

Ja kui arvad, et sellise ropendamisega ka edaspidi minult tähelepanu saad, siis eksid. Vaikselt korjan Sinu kommantaarid oma blogist ära. Praegune blogi sissekanne on vaid sinusugustele hoiatuseks – põhimõtted on muutunud ja tsensuuriga alustatud.

Teistele aga head kommenteerimist!

Foto leitud siit.

Aeg tagumikku suurendada

Moeka inimesena üritan kätt pulsil hoida. Ja vedas, et sain suhteliselt õigeaegselt teada sellisest vahvast tantsust nagu Bobaraba (tõlkes ’suur tagumik’). Lasen teilgi sellega tutvuda:

Võrreldes oma tagumikku videol olnute tagumikega… Ütleme siis nii, et ei kannata võrrelda. Kuidas aga seda tantsu tantsida kui pole vastavat varustust? Tuleb vist siis kaaluda erinevaid võimalusi oma tagumiku suurendamiseks. On ju Hollywoodis siiamaani popid Jennifer Lopezi ja Beyonce Knowlesi suured tagumikud… ja vastavad operatsioonid nende tagumike saamiseks.

Aga nii kurb kui see ka ei ole, siis esimese guugeldamise tulemusena ei leidnud ma informatsiooni sarnaste operatsioonide kohta Eestis. Tundub, et tuleb implantaadid oma pepule Ameerika mandril panna.

Variante suurema tagumiku saamiseks on muidugi teisigi. Üheks selliseks on kindlasti ohtralt MacDonaldsi menüü tarbimine. Muidugi ei tee paha ka kreemikookide ning Kalevi šokolaadi mugimine. Aga selline suurendamismeetod võib suurendada ka muid kehaosasid. Ja see on võimalus, mis mind hetkel eriti ei rõõmusta. Aga samas on see tunduvalt odavam variant kui Hollywoodi noa alla minna.

Kaalun veel seda asja…

Loe tantsust ka:
UPI

Kuidas Punapead rahuldada

Hellita, hoia, silita, masseeri, hoolitse, paranda, tunne kaasa, julgusta, ütle komplimente, toeta, pane naerma, võta kaissu, kaitse, lõbusta, tule alati tagasi, oota, tröösti, võlu, kuula, silmitse, unista, teeninda, kõdista, õrrita, palu, usu, poputa, kiida, tunnusta, pea kalliks, ole osavõtlik, kanna kätel, armasta, ole tänulik, kanna südames, hooli, kallista, toeta, emba, hurma, kanna hoolt, sülele, innusta, erguta, pühendu, kaisuta, austa, kütkesta, inspireeri, hoia kaisus, veetle, meelita, puuduta, lohuta, anna andeks, ohverda, usalda, aita, tunnista, rahusta, eruta, imetle…

Vaid nii suudad rahuldada Punapea vajadused.

Veelgi parem kui teed kõike seda ja siis alustad jälle otsast…

Foto:
Stan Schutze

Probleemid pandavate meestega

Teisel pool lauda istub äärmiselt sümpaatne ning kobe noormees. Piidlen teda silmanurgast. No midagi pole parata – täiesti pandav on teine. Ja seetõttu rändab mõte hoopis muudele radadele… Nii leiangi end ootamatult hoopis suvisel mererannal… koos temaga… jalgupidi vees. Kulgeme käsikäes ja peatume aegajalt vahetamaks kirgikku suudlust. Päike on loojumas ja see punakas valgus teeb me suudlused veelgi kirglikumaks. Sellised suudlused ei saa suudlusteks jääda ja nii avastab saabuv öö meid rannaliival üksteise vastu liibununa…

„Kuidas siis jääb selle asjaga?“ kuulen kauguses mehehäält küsimas. Ehhhh, mis, kus? Läheb veidi aega enne kui taas mõtetega kontorisse jõuan.

„Nojahhh, mis seal ikka. Eks siis teeme nii,“ vastan mõtted kohati ikka veel mujal.

Mu nina ette lükatakse paber. Kergelt punastades oma hiljutiste mõtete pärast kirjutan sellele kiiresti alla lootuses kohtumiselt kiiresti minema saada.

Tükk aega hiljem kui kohtumine juba ammu möödas hakkan uurima paberit, mida allkirjastasin. Nojahhhh. Olin alla kirjutanud kokkuleppele, mis pole firmale just eriti soodus Nii ta kipub jah juhtuma kui mõtted mujal.

Hiljem kohtun paari koostööpartneriga ja vestlusteemade ringi kuulub ka hiljutine kogemus kokkuleppe sõlmimisel. Teiste sarnased kogemused süvendavad mu veendumust, et see noormees ongi firmasse palgatud naiste päid segi ajama.

Üks küsimus mul siiski on – kas seda sorti „haiguse“ läbi põdemine ka immunsuse sarnaste meeste puhul annab? Või peab järsku meie firma vasturünnaku tegema ja omalt poolt järgmisel korral hoopis mehe kohtumisele saatma?

Foto:
lepetitprince7531
Flickr.com

Mees peab olema

Tänapäevases ühiskonnas suhtutakse ikka väga räigelt vabadesse ja vallalistesse naistesse. Tegelikult kui päris aus olla, siis on niimoodi kogu aeg suhtutud. Kui vanus ületab mingi teatud maagilise piir – 22 (viimne taks) või 26 (lootus uus) või hoopis midagi muud – peetakse sind lootusetuks vanatüdrukuks, kellel pole mingit lootust. Ja siis küsitakse kaastundlikult (tegelikult enamjagu üleolevalt), et mis siis sel vabal ja vallalisel viga on? Et välimust tal ju on ja päris loll nagu ka ei ole, et miks ta siis ometi mehele pole saanud?

Või kui võtta mõni paar, kus ületamatute lahkhelide tõttu on lahku mindud. Ja siis mingil hetkel avastad üllatusega selle sama lahku läinud paari supermarketis sisseoste tegemas. Hilisemas vestluses paljastab naisterahvas suure saladuskatte all, et peale lahkuminekut oli tal tekkinud paanika, et jääbki nüüd elu lõpuni üksikuks. Ja see väljavaade kohutas teda tunduvalt rohkem kui elada elu lõpuni (või kuni järgmise lahkuminekuni) mehega, kellega tal on ületamatud lahkhelid.

Hirm on vägagi tugev ajend. Eriti veel, kui kõik tuttavad on õnnelikus suhtes. Kes siis tahaks, et teda kui pidalitõbist vaadatakse? Viimasel ajal kutsutakse igale poole koos mehega. Nii tuleb leida firma aastapäevaks ja jõulupeoks endale kaaslane ning kohustuslikule teatri-, kontserdi- või spordiüritusele ei sobi ka ilma seltsiliseta tulla.

Kas üksikud on tõesti viletsamad? Või hädisemad? Kas neil on tõesti mingi nii tõsine viga, et ükski mees neid ei taha? Või on nad hoopis teadlikud oma tõelisest väärtusest ja ei lepi mingi suvalise konniga, et teiste silmis oma aktsiaid tõsta?

Kas peab siis ikka naisel mees olema, et end inimesena tunda?

Foto:
kakilino78
Flickr.com

Kuidas mind maha parseldati

“Öelge, kui palju ta maksab?” küsib 50-ndates meesterahvas viidates peaga minu suunas. Ta küsib seda vene keeles. Mees on küll ülikonnas, kuid see pole just kõige värskema välimusega. Nagu ka meesterahvas. Ehk siis mitte kõige värskema välimusega.

Mismoodi kui palju ma maksan, ei saa ma asjale pihta.

Sõbrants, kellelt mu hinda uuriti, on tunduvalt taiplikum. Igatahes uurib ta mehelt kui suurt hinda mees on nõus maksma. Mees takseerib mind pikalt. No ei ole mul miniseelikut ega läbipaistvat nabapluusi. Pole mul võrksukki ega ka odavaid tikkkontsadega kingi. Ei saa ju selliselt riietatult matkamas käia. Aga just väikeselt pühapäevaselt matkalt loodusesse me tulime ja otsustasime enne koju minekut kohalikus baaris veidi kohvi juua.

Ja nii ma siis istun hämmeldunult oma matkasaabastes, hulgimate taskutega pükstes ning t-särgis ja vaatan kuidas mu oma sõbranna mind mingile vanamehele maha parseldab. Võehhhhhhhh.

Õnneks osutus “madaami” poolt välja käidud hind vanamehe rahakoti jaoks veidi liiga kalliks. Viimane igatsev pilk visatakse minu poole ja kurvalt tatsab ta meie laua juurest minema.

Vanad mälestused soojendas üles Postimehes olnud artikkel selle kohta, et naistelt tahetakse aeg-ajalt seksi osta.

Foto:
Stan Schutze