Noorepoolne moekas paar astub lennujaama terminali. Käsikäes… Nagu noortele ikka kombeks on.
Šiki välimusega noormees veab enda järel väiksemat sorti kohvrit. Tundub, et sel korral läheb reisile vaid üks.
Ja otsekui mu mõtete kinnituseks kallistab neiu noormeest hüvastijätuks. Kallistus jääb aga väga lühikeseks, sest noormees tõukab neiu eemale: “Sa teed mu särgi kortsu! Ma armastan ju seda särki.”
Tütarlaps ei lase end noormehe sõnadest häirida ja üritab noormeest suudelda. Ka see katse on määratud ebaõnnestumisele. Neidu eemale lükates ütleb noormees tõredalt: “Sa määrid mu pintsaku ära! Ma armastan ju seda pintsakut.”
Neiu üritab selle peale noormeest pinkide poole tüürida, et enne lahkumist veidigi koos olla. Aga ei õnnestu tal seegi, sest noormees sätib end juba check-in-i sappa. Üle õla ütleb ta oma neiule: “Pean minema. Sa tead ju kuidas ma armastan enne reisi konjakit nautida. Mul pole selleks enam palju aega.”
Neiu jääb kurvalt noormehe eemalduvat selga vaatama.
Mnjaaaaa… Selle noormehe elus tundus olevat piisavalt armastust. Armastus särgi vastu, ja pintsaku vastu, ja otse loomulikult ka konjaki vastu. Võis arvata, et tal jätkus armastust ka oma kingade, uhke kella, moekate päikeseprillide ja nii mõnegi muu asja vastu. Oli vaid üks, kelle jaoks armastust enam ei jätkunud – see oli ta pruut.
Foto:
Stan Schutze
Asjad ei reeda sind kunagi, ainult (nais)inimesed. Seega, selle šiki mehe elus oli armastus – asjade vastu.