Eelmisel nädalal anti mulle tööl olulisi lisaülesandeid. Kas sellega kaasneb ka ametikõrgendus ei saanudki aru.
Kuna ma olen ainuke, kellel pole teatavat kollast värvi sõrmust sõrmes ning vastavat dokumenti ette näidata, siis otsustati lisaülesanded just minule anda. Põhjus selles, et mul pole lahutuse korral millestki ilma jääda ja et mu suh(e)tel õiguslikku alust ei ole.
Ah et milles need lisaülesanded seisnevad? Kuidas seda nüüd ilusasti lahti seletada…
Tulenevalt raskest majanduslikust olukorrast tuleb hoolega hoida seniseid kliente. Kui varem piisas kohvist ja küpsistest ning aegajalt ka mõnest logoga pastakast, siis see enam neid kinni ei hoia. Mingeid uhkeid õhtusööke vanalinna restoranis pole ka võimalik pakkuda. Oleks tegelikult küll, aga küsimus tekib selle kulu kasumlikkuses.
Samas saun ja õlled (või veinid) pole just kuigi suur väljaminek ning seda annab kergesti korraldada. Kuidas aga saata meessoost kliente sauna kui ise selles ettevõtmises ei osale. Peab ju ka ise saunalaval istuma ja tööst, elust ning inimestest seal vestlema, sauna eesruumis ühisest õlle joomisest rääkimata.
Mõnes suhtes saan ma täiesti aru oma abielus kolleegide probleemist. Kui ikka mitu õhtut järjest tuleb naine veidi svipsis olekus koju ja räägib mehele kuidas ta meesklientidega jälle saunas käis… Ega siis lahutus jah kaugel ole.
Nüüd on minu roll aktiivsemalt kliendisuhteid arendada. Eks paistab mis sellest välja tuleb.
Foto:
Paul Alexander
photokonkurs.com





