Nukralt ja veidi kössitõmbunult seisab üks kuju selle halva ilmaga tee ääres. Suur reisikohver on ta kõrval. Tundub, et ta on täiesti lootuse kaotanud, et sellest paigast üldse minema saab. Käsi tõuseb vaid selleks, et tõestada endale – ei, teda küll peale ei võeta.
Ja siis peatub ta kõrval üks auto…
Seekord on siinkirjutaja lahke autojuhi rollis. Ning seekord on erandlikult „ohvriks“ naisterahvas.
No lihtsalt kahju hakkas sellest kössis kujust.
Naisterahvaid ma tavaliselt peale ei võta – enda kogemustest hääletajana võin öelda, et ootamise aeg tee ääres eriti pikk ei ole. Meesterahvastel tavaliselt nii hästi ei vea.
Peale sattunud tibi tundub olevat eriti jutukas. Lobiseb oma reisidest, töökohtadest, sõbrannadest, pidudest… Kuna ilma tõttu on reis eriti aega nõudev, siis saan hästi põhjaliku ülevaate tema elust.
Ja siis täitsa lambist kutsub ta mind endaga nädalavahetusel toimuvale peole. Et meil see suhtlemine nii hästi klapib ja on olemas omavaheline keemia ja nii hea on koos olla…
Hea, et ummikus seisime – muidu oleks kas puusse või kraavi pannud.
No ma ei saa aru, miks mul kohe üldse ei vea. Meesterahvaid on mu autos sõitnud igasuguseid – nii sulelisi kui ka karvaseid. Aga ei, nemad selliseid pakkumisi ei tee. Ja siis tuleb see ainuke naisterahvas, kelle ma peale olen korjanud ja siis tuleb ettepanek…
Ebaaus ju 
Foto:
Michael Dowdy
photokonkurs.com
Lõpuks sattus sappa kärsitu autojuht, kes ei häbenenud seda ka väljendada ja keda napis rõivais neiu ei erutanud.
