Üksildased südamed pühadeajal

Ei tea, mis mul tutvusringkonnas pihta hakkas. Nii massilist lahku minemist ja lahutamist kui nüüd, pühadeajal, pole ma vist näinudki.

Ühe paari puhul lasi naine enne jõule kodunt jalga ning jättis väikesed lapsed mehe kaela. Sellise mehe kaela, kes siiani ainult tööle oli keskendunud ning lapsi oli näinud vaid magavatena (nii õhtul hilja töölt koju tulles kui ka hommikul vara tagasi tööpostile minnes). Õnneks oli mehel käepärast võtta oma ema ja nii see ema siis komandeeriti teisest linnast koju lapsi hoidma.

Teise paari puhul tungis kodunt välja visatud mees Jõulupühadel oma endisesse koju ning laamendas ja purustas seal ikka põhjalikult. Mis parata kui mehe uhkus sellist välja viskamist ei talunud.

Kolmanda paari puhul on käimas verine lahutusprotsess. Nii verine, et tuttavad ja sugulased targu sellest paarist kaugemale hoiavad. Pole mõtet oma nina sinna vahele toppida ja riskida oma elu kaotamisega.

Neljanda paari puhul avastasin üllatusega, et nende suhte purunemises süüdistati mind. Ei, tegu polnud ei mehega tiivaripsutamisega ega naise vägisi pittu vedamisega. Olin hoopis mõtlematult kodusele naisele tutvustanud erinevaid eneseharimise võimalusi. Ja mis parata kui peale sellistest võimalustest kinnihaaramist naisele oma mees äbarik ja ohmu tundus. Nii äbarik ja ohmu, et ta hoopis targema mehe käevangu end haakis.

Tundub, et pühad mõjuvad kuidagi eriti hävitavalt igasugustele suhetele. Pole ka ime kui mitu päeva järjest tuleb kogu aeg teineteisega sõbralikult koos olla. Kaua nii siis võib?

Foto:
Cyril Auvity
www.altphotos.com

Jõuluõhtu tulevase ämma-äiaga

Vestlus tänaval ühe korrusmaja ees 24. detsembri õhtul:

“Ma ikka ei tule sisse.”

“Kuidas ei tule? Tule ikka!”

“Aga kuidas ma niimoodi külla lähen?”

“Miks sa siis ei võiks minuga tulla?”

“Kas me oleme üldse oodatud?”

“Loomulikult! See on minu lapsepõlvekodu. Ma võin alati sinna minna.”

“Aga mina?”

Vaikus.

“Kas mind on külla kutsutud?”

“No…. Otseselt ei ole.”

“Kuidas ma siis niimoodi ootamatult sisse astun?”

“Ja miks sa ei võiks siis sisse astuda?”

“Kui mind ei ole kutsutudki…”

Vaikus.

“Kas nad minust üldse teavad midagi?”

Pikk vaikus enne vastust. “Eeeee… Khmmmmmm… Vist ei tea.”

“Mismoodi vist ei tea? Kas sa oled neile minust rääkinud või ei ole?”

“Mmmmmmkhmmm.”

“Oled siis rääkinud või ei ole?”

“No ei ole.”

Ja nii jäi noormees üksi sinna korrusmaja ette seisma. Ohkas korra, võttis siis kingipakid ning astus rõõmsa näoga uksest sisse.

Foto:
JelleS
Flickr.com

Petmise kõrgem kunst

Mida teha kui avastad mehe rõivaste küljest võõra juuksekarva – sellise pika blondi ja lokkis ka veel?

Esimene asi on tormata peegli juurde. Ei, juuksed pole üleöö blondiks muutunud ja need paar heledat karva (loe: halli karva; häbi küll tunnistada, aga kahjuks need paar karva juba eksisteerivad) ei ole värvilt kohe üldse leitud juuksekarvaga sarnased.

Egas midagi – õhtul ootab ees kodune “Tõehetk”. Võiduvõimalusi ei ole, aga kaotada võib kõik.

Mehe versioon karva algupärast oli hääletaja pealevõtmine paar päeva tagasi.

Järgmisel korral tõi mees põhjuseks puupüsti täis lifti, siis ostukeskuses shoppamise ja rõivaste proovimise, siis seminaril käimise, kus üleriided kõik garderoobis koos rippusid. Kaine mõistusega võttes on need põhjused ju täiesti tõsiselt võetavad, aga miski nagu ei anna rahu. Kuidagi kahtlane tundub see.

Igatahes kui kunagi peaksin ise armukeseks hakkama, siis lõikan endale selleks otstarbeks poisipea – nii on risk keelatud suhte avalikuks tulekuks tunduvalt väiksem.

Foto:
Greatestdancer
Flickr.com

Mehega koos töötamise vajalikkusest

“Tere.”

“Tere.”

“Vabandage, helistan firmast X ja soovin täpsemat infot kinnisvara kohta, mida Te müüte.”

“Tahan rääkida Te mehega.”

“Mismoodi minu mehega?”

“Tahan rääkida Teie MEHEGA!”

“Ma ei saa aru mismoodi mu mees asjaga seotud on… Kinnisvarast on ju huvitatud firma, mida ma esindan.”

“Teiega ma ei räägi. Tahan rääkida Teie mehega!”

***

See siis lugu sellest, miks tuleks mehega samas kohas töötada.

…rääkimata sellest, et siis on lõunaseid kähkukaid tunduvalt kergem korraldada.

Foto:
ElleMilla
Flickr.com

Esimene armastus

Esimene armastus võib olla imeline. See ootamatu tunne, mis kõiki meeli valdab, mis paneb rõõmust hõiskama ja oma armastust kõigile kuulutama.

Nii tõttas ka üks väike tüdruk koolist koju ja teatas õhinal oma emale sellest suurest armastusest, mida ta oma klassivenna vastu tunneb.

“Armastust?! Mis armastusest sa räägid? Ei tunne sa mingit armastust. Sa pole selleks võimelinegi. Oled täpselt nagu su isagi – üks enesekeskne inimene, kel pole õrna aimugi, mis armastus on.”

Aastad möödusid ning väikesest neiust kasvas nägus neiu.

Kas see oli ema ettekuulutus, mis oli tõeks saanud või oli see hoopis tema kogemata välja öeldud pahatahtlik loits…

See esimene armastus, mida see väike tüdruk oma südames tundis jäi ka viimaseks.

Nüüd liigub ta ühest suhtest teise ilma mingisuguste tunneteta. Kõik see on tema jaoks pigem mäng. Tõestus endale ja teistele, et saab järjekordse vallutusega hakkama. Ja et on atraktiivne.

Ka nii ju võib…

Foto:
ElleMilla
Flickr.com