Istume kohvikus. Seltskond on hea, kohvi on mõnusalt mõru ja vestlus aina voolab.
Telefonihelin.
Vestluspartner võtab toru, sõnab paar korda: “Jah-jah”, tõuseb siis kiirustades ning tormab kohvikust välja visates üle õla kuiva “Head aega!”
Istun tükk aega paigal üritades äsja juhtunut mõista. Mis juhtus? Vestlus ju sujus ja meil oli mõnus koos vestelda. Mis siis, et olin oma kunagist kolleegi viimati aastaid tagasi näinud.
Mõned päevad hiljem õnnestub endine töökaaslane telefonitoru otsa saada.
“Tere, mis juhtus?”
“Ei midagi.”
“Mismoodi ei midagi? Sa ju tormasid keset vestlust minema. Kas juhtus midagi tõsist? Kodus? Tööl?”
“Ei midagi erilist.”
“No midagi pidi ju olema?”
“Mu mees jõudis koju ja mind polnud seal.”
“Kas ta ei saa üksinda kodus hakkama?”
“Sa ei saa aru!” ägestub vestluspartner. “Ma pean alati kodus olema kui mees saabub.”
“Aga miks?”
“Sest minu kohustus on kodu ja pere eest hoolitseda, mitte linna peal litutamas käia.”
“Aga kohtumised sugulastega? Või sõbrannadega?”
“Mul on mehe sugulased, kes külas käivad ja mehe sõbrad, keda ma teenindan.”
“Kas sul siis sõbrannasid ei ole?”
“Ei ole. Sõbrannadel on halb mõju, nad rikuvad mu abielu ära.”
“?!????!!!”
“Mulle piisab kodust ja mehest. … Pean lõpetama…”
Tuut-tuut-tuut…
***
Mõneti ju armas kui naine soovib keskenduda oma kodule ja perele. Aga kas see tõesti välistab kogu muu maailma?
Foto:
Alin Ciortea
www.altphotos.com
Noortel vallalistel tütarlasel on ühiskonnas äärmiselt oluline roll täita. Neid võib lausa edasiviivaks jõuks nimetada.
Kas suudab miski üle trumbata kui üks meesterahvas on otsustanud naist õnnitleda…
Otsitakse printsi. Tõelist printsi. Igavesti noort ja lootusetult romantikut.
Tuli hiljuti jutuks armukeste pidamine ja see, et tihtilugu tõmbab just selliste inimeste poole, kes pole üldse abikaasa või elukaaslase sarnased. Et kui nii võtta, siis konkurentsi nagu ei olegi.
