Pärastlõunane aeg. Pood. Kassajärjekord. Löögile pääseb kolmekümnendates naine, kel lindi peal vaid stritsel. “Jajaaaa, mingi tähistamine tööl,” mõtlen kaubavalikut vaadates.
Tema taga seisab umbes samavanune naine väikese lapsega. Käru on pungil kõikvõimalikku kaupa – juurviljad, piimad, jogurtid, pudrud, puuviljad, saiad, leivad. Ühesõnaga, kogu poe valik on mahutatud ühte kärusse.
“Emme, miks sellel tädil ainult üks stritsel on?”
“Ta on üksik inimene. Ta ei pea tervele perele toitu ostma ja tervislikku toitu kõigile tegma.”
“Kas nii nagu tädi Anne?”
“Jah. Täpselt nii. Tema on ka vanatüdruk ja tal on külmkapp alati tühi.”
Stritsli ostja on selle vestluse peale hämmastavalt rahulik. Ükski näolihas ei liigu. Kas ta ei jaga eesti keelt, on viletsa kõrvakuulmisega või juba harjunud selliste kommentaaridega.
Hea meelega oleks midagi vahele öelnud, kuid oma suhkru ja kohvikoorega liigitun ma ilmselgelt pereema standardite järgi vanatüdrukuks. Nii ma siis seisangi mokk maas ja üritan võimalikult tähelepandamatuks jääda.
Aga seda, et naisi on võimalik liigitatada vaid nende pere suuruse järgi (pereinimesed ja vanatüdrukud), ei suuda ma ikka veel uskuda.
Foto:
Alin Ciortea
www.altphotos.com
Kevadine aeg. Õhus on armastust. Või kui just päris armastust ei ole, siis vähemalt armumist.
