Kevadine aeg. Õhus on armastust. Või kui just päris armastust ei ole, siis vähemalt armumist.
Selle kevadise õhus oleva armastusega kaasneb tavaliselt ka suurem flirtimise laine. Kas on üldse võimalik jätta flirtimata kui näed vestluspartneril silma säramas, kui näed millise igatsusega ta päikeselist lumest-sulanud-kuid-veel-mitte-päris-rohelist loodust silmitseb, kui kuuled kuidas ta sügavalt seda kevadist õhku sisse hingab? Hingab ja siis õhkab…
Ja seda enam oled sa kui puuga pähe saanud kui inimene, kellega sa aasta läbi oled täiesti süütult flirtinud ja täpselt sama süütult ka jätkaksid, sind ootamatult kui külm kala kohtleb. Naeratus, mille oled õhku paisanud vaibub kuivas vestluses. Sellist ise tagasi ei saa. No olgu, võib ju ka tunduvalt väiksem naeratus olla… Aga ei. Tundub, et midagi on juhtunud. Tavapärased vaimukused jäävad reaktsioonita, välja öeldud naljade peale isegi ei muiata, kui uurid elu-olu kohta, siis torgatakse: “Kui sa sama palju energiat ja aega töötegemisele kulutaksid…”
Mnjaaaa. Mõnusast kolleegist on saanud kuivik. Kurb aga tõsi.
Kas tõesti sunnib säästuaeg meid olema kokkuhoidlik ka naeratustega või naljadega või üldse sõbralike sõnadega?
Ei mäleta nagu, et produktiivsuse jutlustajad oleksid öelnud, et sõbralik õhkkond annab viletsama töötulemuse. Või et hea huumor tekitab soovi tööl laiselda. Või et kerge flirt viib majanduse alla. Khmmmmm. Ei taha nagu kuidagi uskuda, et viletsad majandustulemused flirdi taga kinni oleksid. Praegu tundub pigem, et flirt on viletsate majandustulemuste taga kinni.
Niiet liigutage end, inimesed! Tehke olukord paremaks ja tooge flirt jälle maailma tagasi!
Foto:
piotrkempa
www.altphotos.com
mul kaob ka tavaliselt töötuju ja üldse hea tuju nagu nõiaväel, kui kolleeg hakkab flirtima, õhkama ja niiskel pilgul silma seirama. sõbralik õhkkond ei saa toetuda flirdile. flirt tekitab teinekord hoopis intriige.
Hunt ei murra uru juures.
pardon – st rebane