Käsil on kolmas kohtamine. Meeldiv koht, mõnus õhkkond, maitsvad toidud… Alus meeldivale jätkule on täiesti olemas.
Jutt läheb perekonna, esivanemate ning muude sugulaste peale.
“Kustkandist Hiiumaalt Sa täpsemalt pärit oled? Mul on ka selle saare peal sugulasi.”
“Mis Hiiumaalt? Ma pole oma elu jooksul sinna sattunudki.”
“Aga eelmisel korral Sa ju rääkisid, et oled seal sündinud ning elasid seal kuni kooli minekuni. Ja et käisid oma isaga paadiga merel kalu püüdmas.”
“Mina sellist juttu küll rääkinud pole. Kust Sa seda võtad?”
“No olgu. Aga kas Su õe töid ka kuskil näitusel väljas on olnud? Hea meelega vaataks tema maale.”
“Mis õe? Mul pole ühtegi õde! Mul on kaks venda.”
“Kaks venda?!? Minu arust rääkisid Sa oma kunstnikust õest. Või on Sul mõni teine kunstnikust sugulane?”
“Sa ajad mind kellegi teisega sassi. Sul on ilmselt nii paljude meestega kohtumisi olnud, et ei tea enam kellega kohtamas käid.”
Kahtlane tunne jäi, et tüüp oli oma räägitud muinasjutud juba ära unustanud või siis segamini ajanud kellele mida ta rääkinud on. Ei ole mul ju varemalt sellist dementsuse hoogu olnud.
Kas on ikka mõistlik jätkata suhtlust inimesega, kelle sõnu sa uskuda ei saa ja kelle muinasjutud muutuvad ajas?
Foto:
Greatestdancer
Flickr.com
Piisab ühest ainsast vilest, mis sinu suunas lendu lastakse…
Millest saab aru, et rannahooaeg läheneb:
Tunnistan juba ette, et kavatsen endale vastu rääkida, sest 
