Barbie, õlu ja masu

Kellelegi ei meeldi MASU. Kui ikka raha vabalt laristada ei saa, siis on jama

***

Keskeale lähenev paar kassajärjekorras.

Käru on asju täis ning lindi juurde jõudes hakatakse oste lindi peale laduma.

N: “Mis!?! Õlut oled ostnud? Selle maksad küll sina kinni!”

M: “Sina ka ju jood seda peale sauna.”

N: “Mitte sellistes kogustes nagu sina.”

M: “Ja mis see kreemitops siin teeb? Mina oma näruse palga eest küll seda ostma ei hakka.”

N: “Anna siis siia, panen oma ostude hulka. Aga kommide eest tasud sina. Tead ju, et ma neid komme ei söö.”

Kassa juurde jookseb tüdruk käes Barbie pildiga pinal: “Emme-emme, osta mulle see!”

N: “Sul on selliseid pinaleid 3 tükki. Sa ei vaja neid rohkem.”

T: “Aga ma tahan seda niiiiii väga!”

N: “Kui tahad, siis maksa ise.”

T pisaratega võideldes: “Mul pole ju raha.”

N: “Siis jääb ostmata.”

Ja nii nad siis jätkasid asjade ladumist lindile – mida maksab üks, mida maksab teine. Korraldus sujus peaaegu et õlitatult. Vaid tüdruk töinas ema seelikusabas.

Foto:
the35mmstudio
2photo.ru

Autoralli

Juhtus nii, et tuli sõita kolleegiga teise linna.

Sätitan end kõrvalistmel mugavamalt sisse ning rüüpan värskelt bensukast ostetud kohvi. Mõnus. Lausa luksus.

Asume teele.

“Ma hüppan tee peal oma sugulaste juurest läbi. Nad elavad siin kohe linna taga.”

“Olgu. Lase käia. Saigi igaks juhuks varem teele asutud. Peaksime õigeks ajaks kohale jõudma küll.”

Linna lõpp. Kõik kiirusepiirangud on kadunud. Nüüd vaid gaas põhja ja madallennule.

Millegipärast tundub auto endise kiirusega sõitvat. Piilun spidomeetrit… Kahtlus osutus õigeks.

“Linna kiirusepiirang on läbi. Nüüd võib sõitma hakata.”

“Ei-ei. Ma kohe keeran ära.”

“???”

Esimene kilomeetripost…

Teine…

Kolmas…

“Millal kohe sa ära pidid keerama?”

“Jajaaaa. Kohe varsti.”

See hetk jõudis peale kuuendat posti.

…

Tagasi suurel teel. Nüüd ehk saab kiiremini liikuma hakata, sest aega enam ülearu ei ole.

Kiirus suureneb tasapisi… ja jääb stoppama 85 juures.

“Miks sa kiiremini ei sõida? Siin ju 110 lubatud.”

“Kui ma ei taha, siis ma ei pea nii kiiresti sõitma, pealegi ei ole siis kütusekulu üldse ökonoomne.”

“Sa takistad ju teisi liiklejaid!”

“Ka neil oleks aeg mõelda oma auto turvalisuse ja heaolu peale. Nad ei pea kogu aeg kihutama nagu segased.”

“Siin on ju lubatud” ei saa ma asjale pihta.

“Lubatud, lubatud…” kuulen kolleegi omaette torisemas.

“Tõmba siis vähemalt esimesse ritta. Lase teistel mööduda.”

“Mulle ei meeldi teiste autode vahel sõeluda. Ma olen kogu aeg teises reas sõitnud ja sõidan ka nüüd” tuli tige vastus.

Edasine sõit kulges vaikuses.

Kohtumisele jäime otse loomulikult hiljaks.

Teist korda ma selle kolleegiga enam ei sõida, sest aegluubis liikleja autos istumine on sama närvesööv kui tema taga sõitmine.

Ahjaa. Kui mõni teist kahtlustas, et kolleegiks oli naisterahvas, siis ta eksis.

Foto:
Alin Ciortea
www.altphotos.com

Hullud naised

Tüüpiline Eestimaa ilm. Kruusatee Pärapõrgus.

Vettinud olemisega noormees suudab vaevu pöialt tõsta. Käe tõstmiseks tundub ta juba liiga läbi olevat.

Peatan auto, sest kahju hakkab vennikesest. Taevane seis näitab, et olukord läheb aina hullemaks läheb. Ja kellaaeg ka kuidagi kahtlane. Mingit suurt liiklust siinkandis küll sellisel kellaajal ei tundu olevat.

Istmest muidugi veidi kahju, aga no elab üle. Eks siis tuleb pärast föönitada.

Noormees ronib sisse, teatab oma sihtpunkti nagu taksos ning hakkab pihta…

“Mis inimesed te üldse olete? Seisa ja seisa ja keegi ei suvatsegi autot peatada.”

Tõmban vastamiseks kopsud õhku täis, kuid enne kui jõuan vastata jätkab ta samas vaimus:

“Ja naised on veel eriti hullud. Istute oma kunstküünte ja kunstripsemetega. Jajaaaaa. Plaksuta jah oma ripsmeid. No ma ütlen, et istute seal niimoodi nagu te olete ja selle asemel, et inimest peale võtta hoopis kiirendate hoogu. Sellised täielikud nõmedikud. Süda läheb pahaks siin teiesuguste kõrval olles. Ptüi! Jätate inimesi teeserva ootama. Nagu postist sõidate mööda…”

Vahele rääkimine on lootusetu.

Metsik kiusatus tekkis ta sinna teeserva panna ning siis oma trajektoorile tagasi minna. Jätsin selle siiski tegemata.

Kohati isegi kahetsen – oleks siis saanud mida ta soovis. Aga veelgi rohkem kahju hakkas sellest järgmisest süütust pealevõtjast, kes ilmselt topelt oleks saanud.

Nii siis kannatasin ja üritasin mõelda Isamaast samal ajal kui ta tigedalt podisedes kõrval oma sõimuga jätkas.

Sihtpunkti kohale jõudnud paigutasin ta teeservale, keerasin auto ringi ja läksin tuldud teed pidi tagasi.

Nüüd läheb vist päris tükk aega enne kui järgmise hääletaja peale võtan.

Sorry.

Foto:
twardowskimarcin
plfoto.com

Blondiinid liikluses

Hommikune töölesõitmise aeg. Kõigil on kiire. Vähemalt minul, sest hommikune kohvitamine venis liiga pikaks.

Ristmik.

Punane tuli.

Ees seisva maasturi uks avaneb ning blondiin jookseb oma kõpskingakestes ümber auto kõnniteele. Auto uks jääb lahti. Teine samasugune blondiin  kõnniteel peatub ja jääb vestlema.

Roheline tuli.

Blondiinid jutustavad. Ikka veel.

Punane tuli.

Minu selja taha on kogunenud märkimisväärne autode rida.

Roheline tuli.

Rahvas signaalitab. Blondiinid aga ei mõtlegi oma juttu lõpetada. Tõsiselt suur kapp keerab autoakna alla ja alustab sõimu. Vist. Sest nende vene-keelsete sõnadega ma kursis ei ole.

Punane tuli.

Blondiin lõpetab oma vestluse ja ronib maasturisse tagasi.

Roheline tuli.

Lõpuks pääseb liikuma

Foto:
Greatestdancer
Flickr.com