Töö kaunistab inimest

besia 1Kena sügishommik. Töökoha lähedal asuvas pargis käib vilgas töö – teede korrastamine, lilleklumpide hooldamine ja muu selline.

Küllaltki nappides töörõivastes neiu kaevab midagi labidaga. Seal samas näen seismas trobikonda mehi. Kes nõjatub labidale, kes teeb suitsu, kes niisama seisab käed sügaval taskus.

Ja kõik vaatavad neiut. Seda kuidas ta tööd teeb. Või siis ka midagi muud…

Selliseid kena välimusega neiusid peaks rohkem tööle võtma – siis saab ehk midagi ka valmis. Sest teoreeriliselt peaks ju töötegijate protsent olema suurem kui vaatajate/juhendajate protsent. Või kuidas?

Foto:
besia
Flickr.com

Published in:  on september 25, 2009 at 8:28 e.l. Kommentaarid (5)

Kollased juuksed, rohekas kleidike

alin ciortea 5 www_altphotos_comSõbrannad omavahel.

“Sa pidid ju juuksuris käima!”

“Käisingi. Kas pole näha siis vä?”

Peale põhjalikku soengu uurimist: “Ei ole näha jah. Mida sa üldse tegid seal?”

“Lasin piirata. Nagu ikka.”

“Pidid ju juuksed moodsaks poisipeaks tegema.”

“Pidin küll, aga tekkisid komplikatsioonid.”

“Komplikatsioonid? Millised siis?”

“Mees ähvardas mind kodunt välja visata kui ma lühikeste juustega koju ilmun.”

“Tõesti ka või?”

“No otse loomulikult!”

“Nojahhh. Maiel ähvardas mees ise ära minna kui too oma blondid juuksed ära rikub.”

“Mismoodi ära rikub?”

“No seda, et… Lühikeseks lõikab või tumedaks värvib.”

“Need mehed…”

Foto:
Alin Ciortea
www.altphotos.com

Published in:  on september 21, 2009 at 8:26 e.l. Arvamusi (1)

Vääriline tasu

luminaerium 2Peale tükk aega kestnud vaikust roomab ühe suure kivi alt välja vana tuttav. Meesterahvas, kellega kunagi läks peaaegu et asjaks. No selles mõtles, et kohtamised jms värgid. Saadab mulle kirja, et elab juba pikemat aega Vahemere ääres, aga on nüüd kodumaale tulemas ja tahab kohtuda.

Mis seal siis ikka. Miks ka mitte kohtuda vana tuttavaga. Klõbistan vastu – et tulgu aga ja andku teada kohtumise aeg ning koht.

Peaaegu kohe potsatab postkasti kiri koha ja aja ettepanekuga ning lisaks küsimusega veini eelistuse kohta. Et tal vana pea ja enam ei mäleta.

Külakostina toodud veini võtan alati vastu ja seetõttu panen oma eelistused ritta.

Peatselt saabub ka kohtumise aeg. Kui jõuan õigesse kohta on tema juba ees lilled pihus. Annab lilled üle, teeb kalli ja märgib siis, et vein ootab mind autos.

Kohtumine kulgeb rahulikult – sööme ja ajame juttu (mis seisneb minu poolt peaasjalikult tema saavutuste ülevaate ning kaugete ja eksootiliste maade reisikirjelduste kuulamises). Kuni ta teatab, et lõunamaa naised talle ikka ei sobi ja et ta tuli siia endale naist otsima. Ja et mina olen esimene, kellele ta ettepaneku teeb.

Pole jõudnud veel üllatusest õhu ahmimist lõpetada kui juba hakatakse korraldama mu korteri välja üürimist, asjade kolimist ning muud taolist. Minu äärmiselt totaka näoilme peale märgitakse, et tal pole lõpmatult aega siin passida ja et ta tahab võimalikult ruttu oma uue naisega tagasi sõita.

Delikaatselt üritan vihjata, et ma nii suureks ja ootamatuks elumuutuseks veel valmis ei ole.

Ei tea kas delikaatsusest jäi puudu või oli ta oma uue omandi saamises nii kindel, igatahes lõpetab ta järsku meie koosviibimise, viskab üle õla “Hüvasti” ning liigub väljapääsu poole.

Jultunud ja saamahimuline nagu ma olen :P   tuletan talle meelde veinipudelit.

“See oli sulle tasuks mõeldud,” tuleb kiiresti vastuseks enne kui ta ukse taha kaob.

Teades sealseid veinihindasid pidin ma ikka tõeliselt odav saak olema… Järgmine kord tuleb veinipudel tagasi lükata ning nõuda kasukat, briljante ja suvilaid erinevatesse suvituspiirkondadesse.

Foto:
luminaerium
Flickr.com

Published in:  on september 14, 2009 at 8:27 e.l. Kommentaarid (3)

Kana pissist ja muust sellisest

xxlogre 1 www_altphoto_comSuperhüpermarketis iganädalasi oste tegemas.

Kuskilt paralleelvahest kostab valjuhäälne naiste jutt. Räägitakse ilmast, tööst, lähisugulastest ja naabritest. Pikalt ja laialt.

Väikese tüdruku hääl: “Emme, ma…”

Ema: “Ole vait! Kas sa ei näe, et räägin tädi Annega.”

Ja jutt jätkub.

Väikese tüdruku hääl veidi nõudvamalt: “Emme, mul on…”

Ema (juba tigedalt): “Korralikud tüdrukud räägivad kui kana pissib.”

Ja jutt jätkub.

Jutu sekka hakkab kostuma tüdruku tasast nuttu. Selleks ajaks olen juba ringiga nende juurde jõudnud.

Ema: “Kas sa oled vait! Hakka nüüd siin poes jonnima jah. Me veel räägime õhtul sellest.”

Nutt muutub kõvemaks. Viskan pilgu sinnapoole ning näen tüdruku jalge juures väikest loiku ja märgi pükse. Tundub, et ka superema märkas seda lõpuks, sest vestlus jääb kiiresti pooleli, väikesel tüdrukul haaratakse käest kinni ning lohistatakse väljapääsu poole: “Kas ma pole sulle pidevalt korrutanud, et kui sul häda on, siis pead mulle ütlema! Milline häbi! Kogu linnarahvas teab, et mul on tütar, kes ei oska potilgi käia. Jube! …”

Foto:
xxlogre
www.altphotos.com

Published in:  on september 10, 2009 at 8:32 e.l. Kommentaarid (5)