Superhüpermarketis iganädalasi oste tegemas.
Kuskilt paralleelvahest kostab valjuhäälne naiste jutt. Räägitakse ilmast, tööst, lähisugulastest ja naabritest. Pikalt ja laialt.
Väikese tüdruku hääl: “Emme, ma…”
Ema: “Ole vait! Kas sa ei näe, et räägin tädi Annega.”
Ja jutt jätkub.
Väikese tüdruku hääl veidi nõudvamalt: “Emme, mul on…”
Ema (juba tigedalt): “Korralikud tüdrukud räägivad kui kana pissib.”
Ja jutt jätkub.
Jutu sekka hakkab kostuma tüdruku tasast nuttu. Selleks ajaks olen juba ringiga nende juurde jõudnud.
Ema: “Kas sa oled vait! Hakka nüüd siin poes jonnima jah. Me veel räägime õhtul sellest.”
Nutt muutub kõvemaks. Viskan pilgu sinnapoole ning näen tüdruku jalge juures väikest loiku ja märgi pükse. Tundub, et ka superema märkas seda lõpuks, sest vestlus jääb kiiresti pooleli, väikesel tüdrukul haaratakse käest kinni ning lohistatakse väljapääsu poole: “Kas ma pole sulle pidevalt korrutanud, et kui sul häda on, siis pead mulle ütlema! Milline häbi! Kogu linnarahvas teab, et mul on tütar, kes ei oska potilgi käia. Jube! …”
Foto:
xxlogre
www.altphotos.com
no miks küll sellised inimesed lapsi saavad …
Väga nõus Kaktusega!!!
Njah
aga ,et ise lapsest välja ei teinud oli juba unustatud
Lapsi ei saada – neid tehakse! Aga kasvatada ja armastada ei taheta…
Päikest…
Ma oleks tõenäoliselt mitu kurja sõna visanud sellele emmele.