Ostlemas.
Näpin erinevaid tooteid ja uurin neid omaette. Peatselt tormab kohale ka müüja – selline mõnusalt soliidne ja sharmantne.
Uurin täpsemalt müüdava kauba kohta ja saan ka asjalikud vastused. Kui kaup juba koos näen kuidas ta silmisse tuleb selline veider säde. Ja siis see algab…
“Kuidas sul on võimalik see masin koju viia?”
“Mis seal ikka – autosse ja siis kodu poole teele.”
“Aga autost tuleb ta ju sisse ka viia?”
“No nii palju see nüüd ka ei kaalu, et tugevaid kolimismehi kutsuda. Pealegi pole vaja treppidest tassida.”
“Aga selle ülesse panek ja seadistamine? Võiksin sulle õhtul appi tulla.”
“No ma arvan, et ka selles osas on probleem lahendatav ja leian vajadusel endale kedagi appi.”
“Ah et nii?”
“Nii jah.”
“Kuule, kas sind tuleb prouaks või preiliks kutsuda?”
Selle küsimuse peale millegipärast punastan ja suust tuleb suht ebamääraseid häälikuid enne kui sealt midagi mõistlikumat välja tuleb: “Eeeee… äääää… Kas garantii on arve alusel?”
Kui olen lõpuks õnnelikult (ja üksinda) poest oma ostuga välja saanud, üritan nuputada, et mis mul siis hakkas. Kuidas ma ei suutnud vastust anda sellisele lihtsale küsimusele? Kas vaba ja vallalisena (loe: vallatuna) olek on siis nii palju ahvatlevam kui hõivatud naisena, et ei suuda tõtt öelda? Hea seegi, et valetama ei hakanud.
Foto:
philippebourgoin
polanoid.net
Mul on lausa trobikond neid seiku, kus olen mingis nagu sundlikus olukorras miskit öelnud, mida tegelikult nagu üldse ei tahtunud ega mõelnud ja siis hetk hiljem hammustan endale huulde ja mõtlen, et noo mis asi see nüüd just oli? Mis pagana pärast ma siis nii nüüd ütlesin, oleks võind ju vait olla või kõrvale puigelda või noo mida iganes