Helistab sõbranna. Suure nutu seest on raske aru saada, millest jutt käib. Kui vestluspartner on veidi rahunenud, siis…
“Me läheme lahku!”
“Kuidas nii? Kas ta on sind petnud? Või peksab kodus?”
“Ei ole petnud. Ja ei peksa ka. Ta on väga hea mees.”
“Aga mispärast siis?”
“Me käisime eile Valentinipäeva puhul romantilisel õhtusöögil.”
“Tore, et te laste kõrvalt selleks aega leidsite.”
“Nojaa, ema võttis õhtuks lapsed enda juurde.”
“Aga kui alles romantilisel õhtusöögil käisite, miks siis nüüd lahutama hakkate?”
“Ainukesed teemad, millest me eile õhtul rääkida suutsime, olid lapsed ja korteri remont. Kuidas me saame koos olla, kui me vahel enam sädet ei ole?”
“Kas sa armastad teda?”
“Aga otse loomulikult!”
“Aga tema sind?”
“Jah. Alles ta ütles seda.”
“Sellest peaks ju piisama, et koos vananeda.”
“Arvad?”
“Mhmmm.”
“Oehhh. Tore. Ma juba kartsin…”
Foto:
David Harm
photokonkurs.com
Naised ja nende paanika
Tõesti imelik jutt. See oleks sama jabur, kui mees jätaks oma auto metsa serva sest “see ei lõhna enam nagu uus auto”.
Tegelikult on sellel lool ka oma tõsisem pool. Ma väidan, et see naine terroriseerib oma emotsioonide, luulude ja ettekujutustega oma meest. Ta suhtleb iseenda skisofreeniliste mõtetega ning nõuab mehelt nende kohta selgitusi ja lahendusi. Mees ei saa sellisest asjast aga aru a peab seda pahatahtlikuks kiusamiseks. See naine kasutab oma mehe suhtes (verbaalset ja emotsionaalset) vägivalda.
Ning veel -mehed ei lähe KUNAGI naise juurest ära selle pärast, et “meil pole midagi rääkida” vaid pigem naisepoolse emotsionaalse ja verbaalse terrori tõttu.
1. Hinga paar korda sügavalt sisse ja välja.
2. Loe nüüd blogi artikkel uuesti (aeglaselt) läbi.
3. Mõtle.
Vägivallast mehe suhtes polnud siin pistmistki. Ja ka jututeemasid leidus.
Pigem oli õigus Printsessil.
“Ning veel -mehed ei lähe KUNAGI naise juurest ära selle pärast, et “meil pole midagi rääkida” vaid pigem naisepoolse emotsionaalse ja verbaalse terrori tõttu.”
WORD!
Mis word? Meil on siin ju normaalne eestikeelne veebipäevik?