Naiselik kadedus

Aeg-ajalt tuleb käia asju ajamas sellistes suurtes kontoreid mahutavates majades. Ja aeg-ajalt võib seal täitsa huvitavatele indiviididele peale sattuda.

Viimasel reisul tuli koridoris vastu noorepoolne naisterahvas. Pikad blondid lokkis juuksed, korralik krohv näos, pikad punased küüned. Täpselt selline nagu korralikule beibele sobilik.

Seljas oli tal sügava dekolteega erkroosa trikotaažpluus ning tume miniseelik. Nii mini, et kohati võis näha sukapaela seeliku ääre alt välja piilumas. Jalgu katsid mustrilised sukad ning ülikõrge kontsaga säärsaapad.

Kokkuvõtvalt – stiilne, aga mitte litsakas.

Ah et miks siis selline pealkiri: “Naiselik kadedus”? No on ju. Mul ei õnnestuks kuidagimoodi selliselt rõivastatult tööl käia. Vaatamata sellele, et oskused ja teadmised jäävad samaks ei võetaks mind tõsiselt.

Einohh ausalt – miks on inimestel sellised eelarvamused teiste välimuse suhtes? Keda peetakse nohikuks, keda firma litsiks, kes on müürililleke ja kes on lihtsalt autsaider. Tundub, et tark ja hoolas naistöötegija on vaid kurguni nööbitud pluusi ja halli kostüümiga. Ja kõiki teisi, kes sedaviisi riides pole, peetakse ebaprofessionaalseteks.

Foto:
Denis Glehen
www.altphoto.com

Käsikäes

Nad jalutavad. Käsikäes. Aeg-ajalt tõmbab Temake end vabadusse, et pikemalt vaateaknaid uurida. Tema ootab kannatlikult silmis armunud pilk. Ja peatselt naaseb Temake Tema juurde ning võtab jälle käest kinni. Kuni järgmise huvi pakkuva vaateaknani.

See, et nad kuuluvad vanuseklassi 75+ ei tundu üldse imelik. Sest see käest kinni hoidmine tundub nii loomulik.

… ja armas. Palju armsam kui noorte (esma)armunute süütu käest kinni hoidmine. Selles, mis ma nägin, oli igavest armastust, hoolitsust ja hoidmist.

Foto:
Max Ash
photoslaves.com

Nooruslikkuse saladus

Õhtune pittu minek. Naine proovib peegli ees erinevaid hilpe selga.

Mees on leidnud endale mugava asendi tugitoolis ja takseerib toimuvat.

“Ei! Ära seda küll selga jäta. See teeb sind vanaks,” tuleb ootamatu märkus mehelt.

Sõnakuulelikult ronib naine rõivastest välja, et selga panna nooruslikkust rõhutav kostüüm.

***

Naine sätib enne tööle minekut peegli ees juukseid üles.

“Nii jätad sa endast 10 aastat vanema mulje,” pillab mes möödaminnes.

Pärast hetkelist kõhklust jätab naine oma pikad juuksed lahtiselt.

***

Suures ostukeskuses huulepulka valimas.

“See värv on nii vanamutilik,” tõdeb värvi valimist tähelepanelikult jälginud mees.

Koos valitakse mitte nii vanamutilik värv.

***

Ja niiviisi viib mees märkamatult ellu oma stilisti tööd…

Foto:
Max Ash
photoslaves.com

Töö kaunistab inimest

Kena sügishommik. Töökoha lähedal asuvas pargis käib vilgas töö – teede korrastamine, lilleklumpide hooldamine ja muu selline.

Küllaltki nappides töörõivastes neiu kaevab midagi labidaga. Seal samas näen seismas trobikonda mehi. Kes nõjatub labidale, kes teeb suitsu, kes niisama seisab käed sügaval taskus.

Ja kõik vaatavad neiut. Seda kuidas ta tööd teeb. Või siis ka midagi muud…

Selliseid kena välimusega neiusid peaks rohkem tööle võtma – siis saab ehk midagi ka valmis. Sest teoreeriliselt peaks ju töötegijate protsent olema suurem kui vaatajate/juhendajate protsent. Või kuidas?

Foto:
besia
Flickr.com

Kollased juuksed, rohekas kleidike

Sõbrannad omavahel.

“Sa pidid ju juuksuris käima!”

“Käisingi. Kas pole näha siis vä?”

Peale põhjalikku soengu uurimist: “Ei ole näha jah. Mida sa üldse tegid seal?”

“Lasin piirata. Nagu ikka.”

“Pidid ju juuksed moodsaks poisipeaks tegema.”

“Pidin küll, aga tekkisid komplikatsioonid.”

“Komplikatsioonid? Millised siis?”

“Mees ähvardas mind kodunt välja visata kui ma lühikeste juustega koju ilmun.”

“Tõesti ka või?”

“No otse loomulikult!”

“Nojahhh. Maiel ähvardas mees ise ära minna kui too oma blondid juuksed ära rikub.”

“Mismoodi ära rikub?”

“No seda, et… Lühikeseks lõikab või tumedaks värvib.”

“Need mehed…”

Foto:
Alin Ciortea
www.altphotos.com

Vääriline tasu

Peale tükk aega kestnud vaikust roomab ühe suure kivi alt välja vana tuttav. Meesterahvas, kellega kunagi läks peaaegu et asjaks. No selles mõtles, et kohtamised jms värgid. Saadab mulle kirja, et elab juba pikemat aega Vahemere ääres, aga on nüüd kodumaale tulemas ja tahab kohtuda.

Mis seal siis ikka. Miks ka mitte kohtuda vana tuttavaga. Klõbistan vastu – et tulgu aga ja andku teada kohtumise aeg ning koht.

Peaaegu kohe potsatab postkasti kiri koha ja aja ettepanekuga ning lisaks küsimusega veini eelistuse kohta. Et tal vana pea ja enam ei mäleta.

Külakostina toodud veini võtan alati vastu ja seetõttu panen oma eelistused ritta.

Peatselt saabub ka kohtumise aeg. Kui jõuan õigesse kohta on tema juba ees lilled pihus. Annab lilled üle, teeb kalli ja märgib siis, et vein ootab mind autos.

Kohtumine kulgeb rahulikult – sööme ja ajame juttu (mis seisneb minu poolt peaasjalikult tema saavutuste ülevaate ning kaugete ja eksootiliste maade reisikirjelduste kuulamises). Kuni ta teatab, et lõunamaa naised talle ikka ei sobi ja et ta tuli siia endale naist otsima. Ja et mina olen esimene, kellele ta ettepaneku teeb.

Pole jõudnud veel üllatusest õhu ahmimist lõpetada kui juba hakatakse korraldama mu korteri välja üürimist, asjade kolimist ning muud taolist. Minu äärmiselt totaka näoilme peale märgitakse, et tal pole lõpmatult aega siin passida ja et ta tahab võimalikult ruttu oma uue naisega tagasi sõita.

Delikaatselt üritan vihjata, et ma nii suureks ja ootamatuks elumuutuseks veel valmis ei ole.

Ei tea kas delikaatsusest jäi puudu või oli ta oma uue omandi saamises nii kindel, igatahes lõpetab ta järsku meie koosviibimise, viskab üle õla “Hüvasti” ning liigub väljapääsu poole.

Jultunud ja saamahimuline nagu ma olen   tuletan talle meelde veinipudelit.

“See oli sulle tasuks mõeldud,” tuleb kiiresti vastuseks enne kui ta ukse taha kaob.

Teades sealseid veinihindasid pidin ma ikka tõeliselt odav saak olema… Järgmine kord tuleb veinipudel tagasi lükata ning nõuda kasukat, briljante ja suvilaid erinevatesse suvituspiirkondadesse.

Foto:
luminaerium
Flickr.com

Kana pissist ja muust sellisest

Superhüpermarketis iganädalasi oste tegemas.

Kuskilt paralleelvahest kostab valjuhäälne naiste jutt. Räägitakse ilmast, tööst, lähisugulastest ja naabritest. Pikalt ja laialt.

Väikese tüdruku hääl: “Emme, ma…”

Ema: “Ole vait! Kas sa ei näe, et räägin tädi Annega.”

Ja jutt jätkub.

Väikese tüdruku hääl veidi nõudvamalt: “Emme, mul on…”

Ema (juba tigedalt): “Korralikud tüdrukud räägivad kui kana pissib.”

Ja jutt jätkub.

Jutu sekka hakkab kostuma tüdruku tasast nuttu. Selleks ajaks olen juba ringiga nende juurde jõudnud.

Ema: “Kas sa oled vait! Hakka nüüd siin poes jonnima jah. Me veel räägime õhtul sellest.”

Nutt muutub kõvemaks. Viskan pilgu sinnapoole ning näen tüdruku jalge juures väikest loiku ja märgi pükse. Tundub, et ka superema märkas seda lõpuks, sest vestlus jääb kiiresti pooleli, väikesel tüdrukul haaratakse käest kinni ning lohistatakse väljapääsu poole: “Kas ma pole sulle pidevalt korrutanud, et kui sul häda on, siis pead mulle ütlema! Milline häbi! Kogu linnarahvas teab, et mul on tütar, kes ei oska potilgi käia. Jube! …”

Foto:
xxlogre
www.altphotos.com

Barbie, õlu ja masu

Kellelegi ei meeldi MASU. Kui ikka raha vabalt laristada ei saa, siis on jama

***

Keskeale lähenev paar kassajärjekorras.

Käru on asju täis ning lindi juurde jõudes hakatakse oste lindi peale laduma.

N: “Mis!?! Õlut oled ostnud? Selle maksad küll sina kinni!”

M: “Sina ka ju jood seda peale sauna.”

N: “Mitte sellistes kogustes nagu sina.”

M: “Ja mis see kreemitops siin teeb? Mina oma näruse palga eest küll seda ostma ei hakka.”

N: “Anna siis siia, panen oma ostude hulka. Aga kommide eest tasud sina. Tead ju, et ma neid komme ei söö.”

Kassa juurde jookseb tüdruk käes Barbie pildiga pinal: “Emme-emme, osta mulle see!”

N: “Sul on selliseid pinaleid 3 tükki. Sa ei vaja neid rohkem.”

T: “Aga ma tahan seda niiiiii väga!”

N: “Kui tahad, siis maksa ise.”

T pisaratega võideldes: “Mul pole ju raha.”

N: “Siis jääb ostmata.”

Ja nii nad siis jätkasid asjade ladumist lindile – mida maksab üks, mida maksab teine. Korraldus sujus peaaegu et õlitatult. Vaid tüdruk töinas ema seelikusabas.

Foto:
the35mmstudio
2photo.ru

Autoralli

Juhtus nii, et tuli sõita kolleegiga teise linna.

Sätitan end kõrvalistmel mugavamalt sisse ning rüüpan värskelt bensukast ostetud kohvi. Mõnus. Lausa luksus.

Asume teele.

“Ma hüppan tee peal oma sugulaste juurest läbi. Nad elavad siin kohe linna taga.”

“Olgu. Lase käia. Saigi igaks juhuks varem teele asutud. Peaksime õigeks ajaks kohale jõudma küll.”

Linna lõpp. Kõik kiirusepiirangud on kadunud. Nüüd vaid gaas põhja ja madallennule.

Millegipärast tundub auto endise kiirusega sõitvat. Piilun spidomeetrit… Kahtlus osutus õigeks.

“Linna kiirusepiirang on läbi. Nüüd võib sõitma hakata.”

“Ei-ei. Ma kohe keeran ära.”

“???”

Esimene kilomeetripost…

Teine…

Kolmas…

“Millal kohe sa ära pidid keerama?”

“Jajaaaa. Kohe varsti.”

See hetk jõudis peale kuuendat posti.

…

Tagasi suurel teel. Nüüd ehk saab kiiremini liikuma hakata, sest aega enam ülearu ei ole.

Kiirus suureneb tasapisi… ja jääb stoppama 85 juures.

“Miks sa kiiremini ei sõida? Siin ju 110 lubatud.”

“Kui ma ei taha, siis ma ei pea nii kiiresti sõitma, pealegi ei ole siis kütusekulu üldse ökonoomne.”

“Sa takistad ju teisi liiklejaid!”

“Ka neil oleks aeg mõelda oma auto turvalisuse ja heaolu peale. Nad ei pea kogu aeg kihutama nagu segased.”

“Siin on ju lubatud” ei saa ma asjale pihta.

“Lubatud, lubatud…” kuulen kolleegi omaette torisemas.

“Tõmba siis vähemalt esimesse ritta. Lase teistel mööduda.”

“Mulle ei meeldi teiste autode vahel sõeluda. Ma olen kogu aeg teises reas sõitnud ja sõidan ka nüüd” tuli tige vastus.

Edasine sõit kulges vaikuses.

Kohtumisele jäime otse loomulikult hiljaks.

Teist korda ma selle kolleegiga enam ei sõida, sest aegluubis liikleja autos istumine on sama närvesööv kui tema taga sõitmine.

Ahjaa. Kui mõni teist kahtlustas, et kolleegiks oli naisterahvas, siis ta eksis.

Foto:
Alin Ciortea
www.altphotos.com

Hullud naised

Tüüpiline Eestimaa ilm. Kruusatee Pärapõrgus.

Vettinud olemisega noormees suudab vaevu pöialt tõsta. Käe tõstmiseks tundub ta juba liiga läbi olevat.

Peatan auto, sest kahju hakkab vennikesest. Taevane seis näitab, et olukord läheb aina hullemaks läheb. Ja kellaaeg ka kuidagi kahtlane. Mingit suurt liiklust siinkandis küll sellisel kellaajal ei tundu olevat.

Istmest muidugi veidi kahju, aga no elab üle. Eks siis tuleb pärast föönitada.

Noormees ronib sisse, teatab oma sihtpunkti nagu taksos ning hakkab pihta…

“Mis inimesed te üldse olete? Seisa ja seisa ja keegi ei suvatsegi autot peatada.”

Tõmban vastamiseks kopsud õhku täis, kuid enne kui jõuan vastata jätkab ta samas vaimus:

“Ja naised on veel eriti hullud. Istute oma kunstküünte ja kunstripsemetega. Jajaaaaa. Plaksuta jah oma ripsmeid. No ma ütlen, et istute seal niimoodi nagu te olete ja selle asemel, et inimest peale võtta hoopis kiirendate hoogu. Sellised täielikud nõmedikud. Süda läheb pahaks siin teiesuguste kõrval olles. Ptüi! Jätate inimesi teeserva ootama. Nagu postist sõidate mööda…”

Vahele rääkimine on lootusetu.

Metsik kiusatus tekkis ta sinna teeserva panna ning siis oma trajektoorile tagasi minna. Jätsin selle siiski tegemata.

Kohati isegi kahetsen – oleks siis saanud mida ta soovis. Aga veelgi rohkem kahju hakkas sellest järgmisest süütust pealevõtjast, kes ilmselt topelt oleks saanud.

Nii siis kannatasin ja üritasin mõelda Isamaast samal ajal kui ta tigedalt podisedes kõrval oma sõimuga jätkas.

Sihtpunkti kohale jõudnud paigutasin ta teeservale, keerasin auto ringi ja läksin tuldud teed pidi tagasi.

Nüüd läheb vist päris tükk aega enne kui järgmise hääletaja peale võtan.

Sorry.

Foto:
twardowskimarcin
plfoto.com