Aeg-ajalt tuleb käia asju ajamas sellistes suurtes kontoreid mahutavates majades. Ja aeg-ajalt võib seal täitsa huvitavatele indiviididele peale sattuda.

Viimasel reisul tuli koridoris vastu noorepoolne naisterahvas. Pikad blondid lokkis juuksed, korralik krohv näos, pikad punased küüned. Täpselt selline nagu korralikule beibele sobilik.

Seljas oli tal sügava dekolteega erkroosa trikotaažpluus ning tume miniseelik. Nii mini, et kohati võis näha sukapaela seeliku ääre alt välja piilumas. Jalgu katsid mustrilised sukad ning ülikõrge kontsaga säärsaapad.

Kokkuvõtvalt – stiilne, aga mitte litsakas.

Ah et miks siis selline pealkiri: “Naiselik kadedus”? No on ju. Mul ei õnnestuks kuidagimoodi selliselt rõivastatult tööl käia. Vaatamata sellele, et oskused ja teadmised jäävad samaks ei võetaks mind tõsiselt.

Einohh ausalt – miks on inimestel sellised eelarvamused teiste välimuse suhtes? Keda peetakse nohikuks, keda firma litsiks, kes on müürililleke ja kes on lihtsalt autsaider. Tundub, et tark ja hoolas naistöötegija on vaid kurguni nööbitud pluusi ja halli kostüümiga. Ja kõiki teisi, kes sedaviisi riides pole, peetakse ebaprofessionaalseteks.

Foto:
Denis Glehen
www.altphoto.com

Nad jalutavad. Käsikäes. Aeg-ajalt tõmbab Temake end vabadusse, et pikemalt vaateaknaid uurida. Tema ootab kannatlikult silmis armunud pilk. Ja peatselt naaseb Temake Tema juurde ning võtab jälle käest kinni. Kuni järgmise huvi pakkuva vaateaknani.

See, et nad kuuluvad vanuseklassi 75+ ei tundu üldse imelik. Sest see käest kinni hoidmine tundub nii loomulik.

… ja armas. Palju armsam kui noorte (esma)armunute süütu käest kinni hoidmine. Selles, mis ma nägin, oli igavest armastust, hoolitsust ja hoidmist.

Foto:
Max Ash
photoslaves.com

…ehk mehelik ja naiselik lähenemine soovitud tulemuse saamiseks.

Tunnistan, et olen laisk ega viitsi joonist eesti keelde tõlkida. Kui mõni püsilugejatest pahandab keelelise diskrimineerimise pärast, siis siin on link inglise-eesti sõnaraamatule. Õnneks pole just palju tõlkida

Pilt on pätsatud siit.

Sattusin üle tüki aja vaatama lugupeetud arstihärra House’i algusaja seriaale. No ikka terve hooaeg korraga, mitte niimoodi jupikaupa tilgutades. Vaatasin ja mõtlesin, et tõsiselt lahe mees see arstihärra. Armu kasvõi ära. Selles on mul muidugi ühe blondi näol tugev konkurents.

Ja siis jäin pikemalt mõtlema, et kas ma ikka tõsiselt sellist meest tahaksin? Niimoodi oma koju. Päriseks. Igapäevaselt.

* Jätkuvalt mitme-päevane habe lõua peal (jajaaa, nii mõnigi mees on seetõttu hundipassi saanud).
* Suhtlemisoskus jätab soovida.
* Naistesse suhtumine … Kui seda saab üldse suhtumiseks nimetada?
* Oskamatus sõpru hoida ja neid aidata (sobilik vaid masohhistlikele sõpradele).
* Huumorisoon – aga vaid teiste kulul.
* Üleolev suhtumine praktiliselt kõigisse.
* Narko- ja alkoprobleemid.
* Töönarkomaania (huvitava juhtumi korral).

Aga kõigele vaatamata on tüübil seda miskit, mis võlub. Ja feromoone ei saa nagu süüdistada. Või on siis keegi salaja käinud mu telekat nendega kokku määrimas?

Muidugi alati on variant, et on tekkinud emalik kaastunne ja hoolitsemisvajadus arstihärra kui invaliidi suhtes.

Ah et mis on mu tänase sissekande mõte?

Vist see, et “Kõik mis hiilgab, pole kuld”. Või siis lihtsalt šokeeris see kui kerge on endale ligi lasta mehi, kes su eelistustele ja soovidele kohe üldsegi ei vasta.

Foto:
ATodea
www.altphotos.com

Õhtune pittu minek. Naine proovib peegli ees erinevaid hilpe selga.

Mees on leidnud endale mugava asendi tugitoolis ja takseerib toimuvat.

“Ei! Ära seda küll selga jäta. See teeb sind vanaks,” tuleb ootamatu märkus mehelt.

Sõnakuulelikult ronib naine rõivastest välja, et selga panna nooruslikkust rõhutav kostüüm.

***

Naine sätib enne tööle minekut peegli ees juukseid üles.

“Nii jätad sa endast 10 aastat vanema mulje,” pillab mes möödaminnes.

Pärast hetkelist kõhklust jätab naine oma pikad juuksed lahtiselt.

***

Suures ostukeskuses huulepulka valimas.

“See värv on nii vanamutilik,” tõdeb värvi valimist tähelepanelikult jälginud mees.

Koos valitakse mitte nii vanamutilik värv.

***

Ja niiviisi viib mees märkamatult ellu oma stilisti tööd…

Foto:
Max Ash
photoslaves.com

Kena sügishommik. Töökoha lähedal asuvas pargis käib vilgas töö – teede korrastamine, lilleklumpide hooldamine ja muu selline.

Küllaltki nappides töörõivastes neiu kaevab midagi labidaga. Seal samas näen seismas trobikonda mehi. Kes nõjatub labidale, kes teeb suitsu, kes niisama seisab käed sügaval taskus.

Ja kõik vaatavad neiut. Seda kuidas ta tööd teeb. Või siis ka midagi muud…

Selliseid kena välimusega neiusid peaks rohkem tööle võtma – siis saab ehk midagi ka valmis. Sest teoreeriliselt peaks ju töötegijate protsent olema suurem kui vaatajate/juhendajate protsent. Või kuidas?

Foto:
besia
Flickr.com

Sõbrannad omavahel.

“Sa pidid ju juuksuris käima!”

“Käisingi. Kas pole näha siis vä?”

Peale põhjalikku soengu uurimist: “Ei ole näha jah. Mida sa üldse tegid seal?”

“Lasin piirata. Nagu ikka.”

“Pidid ju juuksed moodsaks poisipeaks tegema.”

“Pidin küll, aga tekkisid komplikatsioonid.”

“Komplikatsioonid? Millised siis?”

“Mees ähvardas mind kodunt välja visata kui ma lühikeste juustega koju ilmun.”

“Tõesti ka või?”

“No otse loomulikult!”

“Nojahhh. Maiel ähvardas mees ise ära minna kui too oma blondid juuksed ära rikub.”

“Mismoodi ära rikub?”

“No seda, et… Lühikeseks lõikab või tumedaks värvib.”

“Need mehed…”

Foto:
Alin Ciortea
www.altphotos.com

Peale tükk aega kestnud vaikust roomab ühe suure kivi alt välja vana tuttav. Meesterahvas, kellega kunagi läks peaaegu et asjaks. No selles mõtles, et kohtamised jms värgid. Saadab mulle kirja, et elab juba pikemat aega Vahemere ääres, aga on nüüd kodumaale tulemas ja tahab kohtuda.

Mis seal siis ikka. Miks ka mitte kohtuda vana tuttavaga. Klõbistan vastu – et tulgu aga ja andku teada kohtumise aeg ning koht.

Peaaegu kohe potsatab postkasti kiri koha ja aja ettepanekuga ning lisaks küsimusega veini eelistuse kohta. Et tal vana pea ja enam ei mäleta.

Külakostina toodud veini võtan alati vastu ja seetõttu panen oma eelistused ritta.

Peatselt saabub ka kohtumise aeg. Kui jõuan õigesse kohta on tema juba ees lilled pihus. Annab lilled üle, teeb kalli ja märgib siis, et vein ootab mind autos.

Kohtumine kulgeb rahulikult – sööme ja ajame juttu (mis seisneb minu poolt peaasjalikult tema saavutuste ülevaate ning kaugete ja eksootiliste maade reisikirjelduste kuulamises). Kuni ta teatab, et lõunamaa naised talle ikka ei sobi ja et ta tuli siia endale naist otsima. Ja et mina olen esimene, kellele ta ettepaneku teeb.

Pole jõudnud veel üllatusest õhu ahmimist lõpetada kui juba hakatakse korraldama mu korteri välja üürimist, asjade kolimist ning muud taolist. Minu äärmiselt totaka näoilme peale märgitakse, et tal pole lõpmatult aega siin passida ja et ta tahab võimalikult ruttu oma uue naisega tagasi sõita.

Delikaatselt üritan vihjata, et ma nii suureks ja ootamatuks elumuutuseks veel valmis ei ole.

Ei tea kas delikaatsusest jäi puudu või oli ta oma uue omandi saamises nii kindel, igatahes lõpetab ta järsku meie koosviibimise, viskab üle õla “Hüvasti” ning liigub väljapääsu poole.

Jultunud ja saamahimuline nagu ma olen   tuletan talle meelde veinipudelit.

“See oli sulle tasuks mõeldud,” tuleb kiiresti vastuseks enne kui ta ukse taha kaob.

Teades sealseid veinihindasid pidin ma ikka tõeliselt odav saak olema… Järgmine kord tuleb veinipudel tagasi lükata ning nõuda kasukat, briljante ja suvilaid erinevatesse suvituspiirkondadesse.

Foto:
luminaerium
Flickr.com

Superhüpermarketis iganädalasi oste tegemas.

Kuskilt paralleelvahest kostab valjuhäälne naiste jutt. Räägitakse ilmast, tööst, lähisugulastest ja naabritest. Pikalt ja laialt.

Väikese tüdruku hääl: “Emme, ma…”

Ema: “Ole vait! Kas sa ei näe, et räägin tädi Annega.”

Ja jutt jätkub.

Väikese tüdruku hääl veidi nõudvamalt: “Emme, mul on…”

Ema (juba tigedalt): “Korralikud tüdrukud räägivad kui kana pissib.”

Ja jutt jätkub.

Jutu sekka hakkab kostuma tüdruku tasast nuttu. Selleks ajaks olen juba ringiga nende juurde jõudnud.

Ema: “Kas sa oled vait! Hakka nüüd siin poes jonnima jah. Me veel räägime õhtul sellest.”

Nutt muutub kõvemaks. Viskan pilgu sinnapoole ning näen tüdruku jalge juures väikest loiku ja märgi pükse. Tundub, et ka superema märkas seda lõpuks, sest vestlus jääb kiiresti pooleli, väikesel tüdrukul haaratakse käest kinni ning lohistatakse väljapääsu poole: “Kas ma pole sulle pidevalt korrutanud, et kui sul häda on, siis pead mulle ütlema! Milline häbi! Kogu linnarahvas teab, et mul on tütar, kes ei oska potilgi käia. Jube! …”

Foto:
xxlogre
www.altphotos.com

Kellelegi ei meeldi MASU. Kui ikka raha vabalt laristada ei saa, siis on jama

***

Keskeale lähenev paar kassajärjekorras.

Käru on asju täis ning lindi juurde jõudes hakatakse oste lindi peale laduma.

N: “Mis!?! Õlut oled ostnud? Selle maksad küll sina kinni!”

M: “Sina ka ju jood seda peale sauna.”

N: “Mitte sellistes kogustes nagu sina.”

M: “Ja mis see kreemitops siin teeb? Mina oma näruse palga eest küll seda ostma ei hakka.”

N: “Anna siis siia, panen oma ostude hulka. Aga kommide eest tasud sina. Tead ju, et ma neid komme ei söö.”

Kassa juurde jookseb tüdruk käes Barbie pildiga pinal: “Emme-emme, osta mulle see!”

N: “Sul on selliseid pinaleid 3 tükki. Sa ei vaja neid rohkem.”

T: “Aga ma tahan seda niiiiii väga!”

N: “Kui tahad, siis maksa ise.”

T pisaratega võideldes: “Mul pole ju raha.”

N: “Siis jääb ostmata.”

Ja nii nad siis jätkasid asjade ladumist lindile – mida maksab üks, mida maksab teine. Korraldus sujus peaaegu et õlitatult. Vaid tüdruk töinas ema seelikusabas.

Foto:
the35mmstudio
2photo.ru